Eestit antakse järjest enam Euroopa inimõiguste kohtusse

Foto: SCANPIX

Mullu esitati Eesti vastu Euroopa inimõiguste kohtusse 346 kaebust, mis on 81 võrra enam kui 2010. ja 144 võrra enam kui 2009. aastal.

Inimõiguste kohtu Eesti kohtunik Julia Laffranque möönis, et numbrite poolest paistavad eestlased rahvusvahelises kohtus hästi silma. Kui neli aastat tagasi esitati Eestist 10 000 elaniku kohta 1,26 kaebust, siis mullu juba 2,58. See on üle kolme korra enam, kui kohtu keskmine kaebuste arv.

Nii Laffranque kui ka riigikohtu esimees Märt Rask väidavad, et numbrid ei näita inimõiguste olukorra halvenemist Eestis, vaid tulenevad asjaolust, et siinsed elanikud teadvustavad inimõiguste kohtu olemasolu ja peavad seda ekslikult õigussüsteemi neljandaks astmeks.

Näiteks kaebavad inimesed inimõiguste kohtule ka juhtudel, kui neile kohaliku kohtu otsus ei meeldi. Seejuures ei teata, et Euroopa inimõiguste kohus otsustab ainult selle üle, kas antud asjas on riik rikkunud inimõiguste konventsiooni.

Nii juhtubki, et kaebuste kuhjale vaatamata jõuab neist kohtuotsuseni vaid üliväike osa. Töö käigus sõelus kohus mullu esitatud taotluste hulgast välja 229 sellist, mida polnud alust menetlusse võtta ja mis kustutati. Neist vaid nelja puhul küsiti eelnevalt Eestilt kommentaari.

Otsused viitavad seadusandluse kitsaskohtadele

Kuigi kohus langetas mullu Eesti suhtes vaid kolm sisulist otsust, tuvastati neis kõigis, et riik oli rikkunud kodaniku inimõigusi.

Kaasuses S. versus Eesti Vabariik süüdistas kaebaja, et riik on rikkunud tema õigust isikuvabadusele ja isikupuutumatusele, paigutades ta tahtevastaselt haiglaravile ning rakendades ebaõiglast kohtumenetlust.

Inimõiguste kohus leidis, et inimese sundravile paigutamine oli õigustatud, kuna ta oli ohtlik endale või teistele. Samas aga ei vastanud menetlus, mille raames kaebaja kinnisesse asutusse paigutati, ei riigisisesele seadusele ega inimõiguste konventsioonile. Nimelt tuleb isik enne kinnisesse asutusse paigutamist ära kuulata. Sama oli eelnevalt tuvastanud ka Eesti riigikohus, kuid ei pidanud seda oluliseks. Euroopa inimõiguste kohus mõistis kaebajale mittevaralise kahjuna 5000 eurot ja kohtukulude katteks 2118,60 eurot.

Otsuse Raudsepp versus Eesti Vabariik aluseks oli kodaniku kaebus, kelle sõnul jahvatasid siinsed kohtuveskid tema halduskohtumenetlust ebamõistlikult kaua - ligi 6 aastat, sellest enamus riigikohtus.

Inimõiguste kohus nentis, et menetlus puudutas keerulisi omandireformiküsimusi, mistõttu selle venimine oli õigustatud. Teisalt nägi kohus Eesti riigi eksimust, kuna valdava osa menetluse ajast puudusid Eestis seadused selleks, et kodanik saanuks midagi teha kohtuprotsessi kiirendamiseks. Kuigi alates eelmise aasta novembrist on seadused olemas, mõistis Euroopa inimõiguste kohus kodanikule mittevaralise kahju eest 800 eurot ja kohtukulude katteks 1000 eurot hüvitist.

Kaasuses Andreyev versus Eesti Vabariik otsustas kohus, et kodaniku kohtumenetlus polnud Eestis õiglane, kuna kaebajal puudus ligipääs riigikohtule. Nimelt saab Eestis esitada riigikohtule kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. Kaebajale riigi poolt määratud advokaat aga ei esitanud taotlust tähtaegselt ja riigikohus keeldus asja menetlemast.

Paar aastat hiljem anti kaebajale uuesti võimalus, kuna advokatuuri aukohus oli vahepeal tunnistanud kaebaja advokaadi tegevusetuse distsiplinaarsüüteoks. Sellele vaatamata ei võtnud riigikohus taas avaldust menetlusse ning kaebaja süüdimõistmine jäi jõusse. Euroopa inimõiguste kohus mõistis kaebajale mittevaralise kahju eest 1000 eurot hüvitist ja tegi Eestile ettepaneku luua seadus, mis sätestaks advokaadi tegevusetuse tagajärjed.

Euroopa mustad lambad

Statistika näitab, et kaebuste arvu kasv Euroopa inimõiguste kohtus pole ainult Eesti eripära. Mullu novembri seisuga oli kohtus ootel 152 800 kaebuse lahendamine.

Lõviosa neist - 60,8 protsenti - on esitatud viie riigi vastu: Venemaa (26,7 protsenti), Türgi (10 protsenti), Itaalia (8,8 protsenti), Rumeenia (8,3 protsenti) ja Ukraina (8,3 protsenti). Kõrge kaebusteprotsendiga järgnevad veel Poola (4,4 protsenti) ja Serbia (4,2 protsenti).