/nginx/o/2021/06/30/13884117t1h88d0.jpg)
Taimede kaitsmine kahjustajate eest saab alguse kahjutekitaja korrektsest tuvastamisest. On väga tähtis mõista, kas taime kahjustab haigus või hoopis kahjur. Lehed võib kolletuma või krussi tõmbuma panna toitainete puudus, kuivus, aga ka liigniiskus. Loodusliku taimekaitse märksõna on järjepidevus. Pärast esimest taimede pritsimist ei saavuta me võitu kahjuri üle – alles neid järjepidevalt pritsides või näiteks veejoaga maha uhtudes võime tuua taimele leevendust.
Sellel suvel on puud ja põõsad, rääkimata püsi- ja suvelilledest lehetäide tugeva rünnaku all. Selle pisikese, põhiliselt lehtede alumisel küljel tegutseva kahjuri eesmärk on imeda taimedest mahla, mille tagajärjel lehed tõmbuvad krussi ja võivad muutuda pruuniks. Sõstra-kublatäi kahjustus paneb aga lehed punaselt kobrutama. Lehetäide liike, mida aias kohata võime, on sadu, mõni nendest rohekamat tooni, teine jällegi süsimust. Lehetäid eritavad magusat mesinestet, mis muudab lehed läikivaks ja kleepuvaks, tugeva kahjustuse korral võivad lehed mesinestest lausa tilkuda. See on jälle omakorda hea kasvupaik nõgiseentele, mis muudavad lehepinna hallikasmustaks.
/nginx/o/2021/06/30/13884124t1h85c4.jpg)
Levinud viis lehetäidega võitlemiseks on kasutada rohelise vedelseebi lahust, samuti kokakoolat või teisi (nõudepesu)vahendeid, mis lehetäide pehme keha ära kuivatavad. Abi saab ka taimsetest leotistest, millest ülevaate annavad selleteemalised raamatud ja aiapidajate isiklikud kogemused blogides ja foorumites. Aitab ka lihtsalt veejoaga taimelehtedelt lehetäide mahapesemine. Kindlasti ei tohi kasutada survepesurit, sest siis hävivad koos lehetäidega ka lehed.
Taimed, erinevalt inimestest, suudavad endale ise toitu toota – seda protsessi nimetame fotosünteesiks. Selle tagajärjel on viljad võimelised valmima ning taim suudab end juurtesse kogutud varuainete arvel ületalve elus hoida ja kevadel kasvu alustada. Ilma lehtedeta pole fotosünteesi ja ilma fotosünteesita taimel elu.
/nginx/o/2021/06/30/13884123t1h6369.jpg)
Nagu eelnevalt öeldud, imevad lehetäid taimemahla. Selle tagajärjel tõmbuvad lehed krussi, aga kindlasti ei teki neisse auke! Leides näiteks aed-ploomipuu lehe, mille pind on mulgustunud, ei tasuks süüdistada selles lehetäid, vaid hoopis luuviljaliste lehepõletikku, mis on seenhaigus. Tihti teebki kahjustajate määramise keeruliseks see, kui ühel taimel esineb koos mitu haigust ja kahjurit.
Esimeste haigusilmingute tekkimisel on võimalus üksikuid lehti eemaldada ja need põletada, kuid tugevama kahjustuse korral on olukord keerulisem. Juba kahjustunud lehed enam ei tervene. Sügisel tuleb kõik haigestunud lehed kokku riisuda ja võimalusel põletada, et vähendada haiguste talvitumisvõimalusi. Kui järgmisel kevadel on kindel soov sekkuda taimekasvu keemiliste taimekaitsevahenditega, annab kasutada lubatud preparaatidest selge ülevaate Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehel paiknev taimekaitsevahendite register.
Tuleb tunnistada, et kollase karusmarja-lehevaablase vastne, kes nii karusmarja kui ka punase sõstra lehti sööb, näeb väga ilus välja. Vaatepilt, mis tema kahjustuse tagajärjel avaneb, paneb aga ahastama ja õhku ahmima. Vaid ühe ööpäevaga on need ebaröövikud suutelised põõsad lehtedest tühjaks sööma, alles jäävad vaid paljad oksad viljadega. Loodussäästlikest valikutest aitab nende arvukust vähendada tugeva veejoaga taimede pritsimine. Meeles tasub pidada, et neil on ühe suve jooksul kaks põlvkonda.
Oranžid moodustised lehtedel ja viljadel viitavad roostehaigustele. Jällegi saab haiguse tagajärjel kahjustada fotosünteesiv lehepind ning marjad, mis enam söögiks ei kõlba. Roostehaiguste vastu saab keemilist tõrjet teha enne õitsemist või pärast saagikoristust, vahepeal võib proovida haigust ohjata näiteks kaaliumpermanganaadilahusega taimi pritsides.
/nginx/o/2021/06/30/13884122t1hd5f6.jpg)
Kui väikesed ploomihakatised hakkavad juba juunis varisema ja viljade pinnalt võib leida musta augu, mis on ümbritsetud näripuruga, on tegemist kollase ploomivaablasega. Tema kahjustabki just noori ploome, millest söögikõlblikke vilju ei kasvagi. Ploomivaablane läheb pärast kahjustamist mulda talvituma. Kevadel kooruvad uued vastsed, kes ploomihakatisi taas kahjustavad. Et takistada tal uut eluringi alustada, tuleb kahjustunud viljad kõik kokku koguda ja hävitada – kas põletada või matta vähemalt kahe labidalehe sügavusele maha. Viljade eemaldamine puult ja nende puu alla vedelema jätmine erilist abi ei anna.
Õunapuudel esineb sel suvel õunapuu-võrgendikoi kahjustusi, kelle vastsed söövad õunapuu lehti ja moodustavad roodatud lehtede ümber võrgendipesi. Looduses oleme näinud vaatepilti, kus toominga või paju võrgendikoi on terved taimed võrgendiga „kaunistanud”. Kahjustuspilt on neil kõigil sarnane, nimi tuleneb aga sellest, millist kultuuri üks või teine liik eelistab. Harilikel pirnipuudel võime samuti leida võrgendipesasid, kuid seal on kahjutekitajaks hoopis pirnipuu võrgendivaablane. Tõrje on neil aga üks – võrgendipesad välja lõigata ja hävitada. Mida varem jaole saame, seda lihtsalt on nendest vabaneda.
Üks levinumaid haigusi õunapuudel on kärntõbi. Selle seenhaiguse tagajärjel tekivad viljadele, aga ka lehtedele ja võrsetele tumedad laigud, võrsed ja lehed võivad selle haiguse tagajärjel üleni pruuniks muutuda ja känguda. Viljadele tekivad kärnalaadsed laigud, mis muudavad vilja väljanägemist ja moonutavad ka kuju. Sellegi seenhaiguse korral ei ole juba nakatunud vilju võimalik enam terveks ravida, vaid need võiks puult kohe eemaldada – mida noorem ja madalam puu, seda lihtsalt on viljade harvendust teha. Sedasi ei raiska puu asjatut energiat vigaste viljade kasvatamisele. Sügisel tuleks jällegi lehed ja viljad kokku riisuda ja hävitada. Ennetava tõrjega tuleb algust teha juba kevadel, kasvuperioodi alguses.
/nginx/o/2021/06/30/13884120t1he782.jpg)
/nginx/o/2023/10/25/15677580t1h2657.jpg)