Palun jagage oma esimesi mälestusi seoses kunstiga.
Need on pärit kodust ja seotud lapsepõlvega. Minu hõimlaste hulka kuulub Harri Pudersell, üks noorema põlve pallaslane, kes oli peaaegu terve nõukogude aja Tartu Kunstikooli direktor. Temal oli suvila Valgemetsas, kus mu ema tihti käis. Mulle seal muide ei meeldinud, sest eelistan tuult, saari ja vabadust suvisele soojale Lõuna-Eestile. Aga ainus põnev asi, mis Valgemetsas teadupärast on, on kunst. Mäletan arutelusid onu Harriga. Mõtlesime tihtipeale värve välja, näiteks üks minu lemmikvärv lapsena oli taevakarva kohvipruun. Lapsel teadupärast ei ole probleemi püüda aru saada, milline see värv võiks olla. Ma olen nüüd hiljem püüdnud mõelda, milline sinine see võinuks olla. Olen veendunud, et taevakarva kohvipruun on tegelikult üks sinistest, mida ma väga armastan.
Kuidas näete praegu kunsti rolli meie ühiskonnas? Kui suur on inimeste huvi kunsti vastu?
Kunsti roll on osa kultuuri laiemast rollist. Kui mõtleme meie kunstnike peale, siis nad peegeldavad meie ühiskonna tõenäoliselt ebamugavamaid nurki mõneti mugavamalt, kui saaksime seda teha arvamustekstidega või mina oma kõnedega. See ongi kultuuri roll. Kunst saab kirjeldada väärtusi, mida tabelid, hierarhiad ega fikseeritud struktuurid ei näita.
Ühiskonnataju – kuhu me läheme, kust me tuleme, mis on hetkel hästi, mis halvasti – pärineb kultuurimaailmast ja sealhulgas ka kunstimaailmast. Flo Kasearu on ilmselt ekstreemne näide, aga eks ühiskonnakriitilist kunsti teevad ju paljud. Iga kunstnik ei pruugi teha sotsiaalset kunsti, aga pea igast kunstist on sotsiaalne element tegelikult leitav.