President Kersti Kaljulaid: «Vaatepunktide erinevus teebki asja huvitavaks»

Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaid Telliskivi Loomelinnakus. Foto: Sigrid Leppmets

Kunstifestivali «Ma ei saa aru» esimese aasta fookus on küll tänavakunstil, ent muu hulgas uurib festival ka seda, mismoodi inimesed kunstist laiemalt mõtlevad ja kaasaegset kunsti mõtestavad. Kuidas näeb kunsti rolli ühiskonnas Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaid? Mida arvab tema kunsti mõistmisest ja selle erinevatest tähendusväljadest?

Palun jagage oma esimesi mälestusi seoses kunstiga.

Need on pärit kodust ja seotud lapsepõlvega. Minu hõimlaste hulka kuulub Harri Pudersell, üks noorema põlve pallaslane, kes oli peaaegu terve nõukogude aja Tartu Kunstikooli direktor. Temal oli suvila Valgemetsas, kus mu ema tihti käis. Mulle seal muide ei meeldinud, sest eelistan tuult, saari ja vabadust suvisele soojale Lõuna-Eestile. Aga ainus põnev asi, mis Valgemetsas teadupärast on, on kunst. Mäletan arutelusid onu Harriga. Mõtlesime tihtipeale värve välja, näiteks üks minu lemmikvärv lapsena oli taevakarva kohvipruun. Lapsel teadupärast ei ole probleemi püüda aru saada, milline see värv võiks olla. Ma olen nüüd hiljem püüdnud mõelda, milline sinine see võinuks olla. Olen veendunud, et taevakarva kohvipruun on tegelikult üks sinistest, mida ma väga armastan.

Kuidas näete praegu kunsti rolli meie ühiskonnas? Kui suur on inimeste huvi kunsti vastu?

Kunsti roll on osa kultuuri laiemast rollist. Kui mõtleme meie kunstnike peale, siis nad peegeldavad meie ühiskonna tõenäoliselt ebamugavamaid nurki mõneti mugavamalt, kui saaksime seda teha arvamustekstidega või mina oma kõnedega. See ongi kultuuri roll. Kunst saab kirjeldada väärtusi, mida tabelid, hierarhiad ega fikseeritud struktuurid ei näita.

Ühiskonnataju – kuhu me läheme, kust me tuleme, mis on hetkel hästi, mis halvasti – pärineb kultuurimaailmast ja sealhulgas ka kunstimaailmast. Flo Kasearu on ilmselt ekstreemne näide, aga eks ühiskonnakriitilist kunsti teevad ju paljud. Iga kunstnik ei pruugi teha sotsiaalset kunsti, aga pea igast kunstist on sotsiaalne element tegelikult leitav.

Mulle tundub, et eriti kaasaegsest kunstist rääkides käib «ma ei saa aru»-stigma siiani kaasas. Inimesed tihti ei mõista ja võib-olla ei tahagi seda mõista... Oluline on aga teada, et kunst ongi tõlgendustele avatud.

«Ma ei saa aru» saab öelda ju mitmeti. «Ma ei saa aru» saab olla konstruktiivne, aus tunnistus, et räägi mulle. Ma olen seda ka ise mõnele kunstnikule öelnud. On juhtunud ka seda, et seisan näitusel kõrvuti kunstnikuga ja kirjeldan, mida mina pildil näen, ja tema ütleb, et tema näeb hoopiski muud. Aga mulle ei ole veel kunagi öeldud, et näen valesti. Vastupidi, vaatepunktide erinevus teebki asja huvitavaks.

Selles mõttes ei olegi võimalik kunstist valesti aru saada ega läheneda viisil, et kui mina ei saa aru, siis on midagi valesti. Oleme sedagi näinud, et küsitakse, kus see lehm on... Perspektiivide paljusus on väga kasulik. Tahaksin julgustada noori tegema näitusel kaks tiiru. Inimesed on erinevad, osale meeldib kõigepealt kuraatorituur ja siis iseseisvalt teoste uurimine. Mulle näiteks meeldib vastupidi: alustada oma mõtetest, enne kui kuraatoriga ringkäigule lähen. Muidu on pea juba nii-öelda raamistatud mõtteid täis ja see võib mõjuda loovale kunsti vaatamisele halvasti.