Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Arengutest telemaastikul ja ajakirjanikest-loovisikutest

Hooaja viimases saates arutlesid Rein Lang ja Väino Koorberg selle üle, kas kunstiliste kujunditega saab ajakirjandust teha. Saates oli ka üllatuskülaline Risto Rosimannus Duo Media Networkist, kellelt saatejuhid pärisid aru, kuidas on Eesti telemaastik viimasel paaril kuul muutunud ning mis saab edasi.

Risto Rosimannus. Foto: Mihkel Maripuu

Rosimannus seletas, et Duo Media Networks tekkis seitse kuud tagasi. Firma enamusosalus on Margus Linnamäele kuuluva MM-grupi käes, vähemusosalus on veel lisaks Risto Rosimannusel ja Jüri Pihelil. Lang täpsustas, et tegemist on raadio- ja televisioonifirmaga.

Tänaseks on ettevõtte alla koondunud teiste seas telekanalid Kanal 2, Kanal 11 ja Kanal 12, raadiod Kuku, Elmar, MyHits, Narodnoe ja DFM ning mitmed teised telekanalid. Kokku on 15 telekanalit 23 eri versioonis kuues keeles 30 riigis. Kasutatud keelteks on eesti, läti, leedu, vene, inglise ja araabia.

Lang küsis, milline on Duo Media suhe ajalehega Postimees. Rosimannus selgitas, et Postimees on sõsarettevõte. Meediakanalitel on küll üks omanik, aga Postimees tegeleb lehe ja portaaliga, Duo Media televisiooni ja raadioga. Samas tehakse tihedat koostööd.

Koorberg küsis, et milline roll on Apollo TV-l ja Postimees TV-l. Rosimannus täpsustas, et Apollo TV on Telia ja Elisaga võrreldav operaator. Apollo TV levitab juba valmis toodet erinevate tehniliste projektide kaudu. Postimees TV-d aga nemad ei võtagi telekanalina, vaid tegu on digivõimaluste tõttu tekkinud vahendiga pakkuda ajalehe tarbijatele rohkemat kui staatilist pilti. Seetõttu ei ole Postimees TV neile ka konkurendiks.

Eestis on litsentsi vaja, Lähis-Idas mitte

Raadiokanalitega on lihtne, sest need levivad kõik FM sagedusel saatjate kaudu või veebis. Rosimannus sõnas, et kõik telekanalid mängitakse välja Eestis ja transporditakse üle interneti või spetsiaalkanalite teistesse riikidesse, näiteks Läti teletorni. Seal nopivad selle üles kohalikud operaatorid ning edastavad oma klientidele. 

Huvitava asjaoluna tuli välja, et Euroopa riikides peab kõikide kanalite kohta olema lauasahtlis pitsatiga paber ehk riiklik luba. Näiteks Lätis oodatakse Duo 7 venekeelsele kanalile loa andmist juba kolm kuud ning praeguseks pole esitatud ühtegi tähtaega, mis ajaks otsus võiks tulla. Samal ajal ei pea litsentsi taotlema Lähis-Ida riikides nagu Saudi Araabia või Araabia Ühendemiraadid. Rosimannus täpsustas, et nad töötavad ikka sarnastes raamides, mille järgi on neil Eestis litsents välja andnud.

Pikemalt räägiti ka venekeelsete kanalite vajadusest Eesti ja Läti turul. Rosimannus tõi välja, et nende eesmärgiks on pakkuda venekeelsele tarbijale head ja kvaliteetset sisu ilma propagandakastmeta. Tänane reklaamitellija tahab juba kõiki tarbijaid, mitte ainult eestlasi või venelasi.

Lõpetuseks küsis Lang, millisena näeb Rosimannus täna Duo Media positsiooni meediaturul. Rosimannus vastas, et kurta ei saa. Täna on Duo Media käes 60 protsenti teleturust. Plaan on seda pisut tõsta, aga mitte oluliselt, sest see läheks ülikalliks. Raadioturul on Duo Media käes 45 protsenti ning eesmärgiks on tõsta 50 protsendi peale.

Ajakirjanikest kui loovisikutest

Saate teises pooles võtsid Lang ja Koorberg ette tormi ajakirjanduse veeklaasis. Eelmisel nädalal oli selle põhjustajaks kultuuriminister, kes jättis rahuldamata Eesti ajakirjanike liidu taotluse saada loomeliidu staatus

Lang naeris, et nad on kaks päeva Koorbergiga küsimuse üle vaielnud. Tema on tulihingeline kultuuriministeeriumi otsuse pooldaja, Koorberg vastane. Koorberg täpsustas, et räägitakse loovisikute ja loomeliitude seadusest. Eesti riik on otsustanud, et rahva ja kultuuri säilise jaoks tuleks õlga alla panna ja toetada kultuurilist loomingut.

Lang küsis, kas siis ajakirjandus on kunst. Koorberg vastas, et on ikka. Kunsti defineerimine on küll keeruline, aga ajakirjandus tegeleb täpselt samamoodi kujundiloome, sümboliloome, sõnumite edastamise ja inimeste hoiakute kujundamisega. Ajakirjandus võib tekitada sammoodi kirgastumist või suurt masendust kui mistahes kunstiteos.

Lang argumenteeris, et Eesti loovisikute seadus on oma aja produkt ning kultuuriministeerium peaks seadusele otsa vaatama selle pilguga, kas see on digitaalses meediaühiskonnas vajalik või mitte. See aga on laiem teema. Praegune seadus kehtib loovisikute-kunstnike suhtes.

Eesti põhiseadus ütleb, et kunst on vaba. Loovisikut iseloomustab see, et ta on oma loomingus täiesti vaba kasutamaks kõiki kunstilisi kujundeid, sümboleid, konstruktsioone, selleks, et edastada mingisugust sõnumit, mida kunstnik oluliseks peab, selgitas Lang.

Lang sõnas, et tema ei saa aru, kuidas seda peaks laiendama klassikalisele ajakirjanikutööle, milleks on uudiste edastamine. «Kas uudiseid tõepoolest saab edastada, kasutades kunstilisi kujundeid, mida on võimalik mõista mitmeti? Et kunstilise kujundi vastuvõtja loob ise maailma, mida ajakirjanik üritab seletada?» küsis ta.

Koorberg seletas, et loomeliidu taotluse on esitanud iga ajakirjanike liidu uus juht. Ajakirjandust defineerida on sama raske kui kunsti, aga ei saa öelda, et ajakirjanduse ülesandeks oleks ainult töötada puhta kanalina ning ajakirjanik ei lisa faktidele juurde midagi, ei jäta välja midagi või ei tekita mittefaktuaalset sisu.

«Mina ütleks, et ajakirjandus on väga isikupärane. Iga ajakirjandusteksti loomine on paramatult valik. Millised faktid sa valid, millised sõnad sa valid. Millised laused sellist tekitad ja tõepoolest, et millised kujundid või assotsiatsioonid tekivad lugejal või ajakirjanduse tarbijal,» argumenteeris ta. Sõnum tekib vastuvõtja peas ning mitte ainult lähtudes tekstist, vaid vastuvõtja kultuurilisest kontekstist.

Kes peaks pakkuma kriisitoetust?

Lang leidis, et ajakirjanike liidu liikumapanemiseks jõuks oli raha. Loomingulises kriisis loojatele võivad liidud maksta hädapärast loometoetusi, et nad nälga ei sureks. Kui rahast jääb üle, siis järgmisel aastal saab raha vabalt kasutada liidu eesmärkide realiseerimiseks.

Koorberg märkis, et sama jõud paneb liikuma ka kõik teised liidud. Ta hea meelega jätaks kõrvale kontseptsiooni, et ajakirjandus on kasuahne majandusüksus, mille eesmärgiks on levitada valet ja võtta selle eest raha. Eesti riik maksab kultuuri ja keele edendamiseks loovisikutele raha, aga miks ajakirjanik ei võiks rasketel aegadel sama taotluse teha, küsis Koorberg.

Lang sõnas, et ajakirjanike liit on täna olemas. Ajakirjanikud võiksid maksta liikmemaksu samamoodi nagu ametiühingud seda peaksid tegema. Siis saaks ka ajakirjanikele toetust maksta. Koorberg ütles, et liikmemaksude puhul saaks alustada suurt arutelu Eesti kõige suuremate MTÜde ehk erakonde ja nende liikmemaksude tasumise üle. Ajakirjanduse juurde tagasi tulles rõhutas Koorberg, et ajakirjanike roll Eesti kultuuri ja ühiskonna arendamisel on olnud väga suur.