/nginx/o/2012/02/03/942024t1h3a56.jpg)
Kuigi poliitilised rõhuasetused võivad riigiti erineda, järgib kogu NATO Afganistanist lahkudes siiski kindlat plaani ja keegi ei kiirusta esimesena uksest välja, ütles eile ja üleeile Brüsselis alliansi kolleegidega kohtunud kaitseminister Mart Laar.
Alates tunamullusest NATO tippkohtumisest Lissabonis nimetati koalitsioonivägede võitluste lõpptähtajana enamasti aastat 2014. Aega, mida oli oma valijaile lubanud Afganistani president Hamid Karzai.
Kuigi mitmed alliansi riikide liidrid, sealhulgas NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, on varem vihjanud, et kehva julgeolekuolukorra kestes võib see kuupäev ka edasi nihkuda, tõi lõppev nädal lahkumisaja justkui lähemale.
Pöördunud rollid
Marshalli Fondi analüütik Alexandra de Hoop Scheffer meenutas oma eilses analüüsis, kuidas Barack Obama administratsioon mullu juunis teatas, et kiirendab vägede kojutoomist. See tõi mitmes Euroopa riigis poliitilistesse debattidesse küsimuse, millal nende sõdurid naasevad. Prantsuse president Nicolas Sarkozy näiteks tõotas, et Pariis hakkab oma vägede arvu vähendama proportsioonis ameeriklastega.
«Nüüd on rollid vahetunud,» märkis de Hoop Scheffer. «Möödunudnädalase teatega oli Prantsusmaa see, kes muutis ülemineku kalendrit, väites, et üleminekuprotsess lubab 2012. aasta lõpuks välja tuua tuhat Prantsuse sõdurit.»
«Kuigi paljud USA, Afganistani ja NATO vaatlejad olid esialgu selle suhtes kriitilised, kuulutas Obama administratsioon vaid mõni päev hiljem, et USA kavatseb samuti oma lahingmissioonid Afganistanis lõpetada 2013. aasta keskpaigaks ja keskenduda peaasjalikult Afganistani vägede nõustamisele,» kirjutas ta.
Üleeile, vähem kui ööpäev pärast USA kaitseministri Leon Panetta avaldust ameeriklaste lahingumissioonide lõpukuupäeva kohta kogunesid NATO kaitseministrid Brüsselisse kohtumisele, mille üheks keskseks teemaks oli Afganistan.
Selle avapäeva esimese avaldusena teatas peasekretär Rasmussen, et on laialdane ootus, et afgaanid võtaksid vastutuse oma riigis korra hoidmise eest üle 2013. aastal. Ta rõhutas siiski, et kõik sõltub olukorrast kohapeal ning et lahinguüksuste lõpliku väljatoomise aasta on praeguste kavade järgi 2014 ja liitlased on jäänud kindlaks põhimõttele koos-sisse-koos-välja.
Seda kinnitas eile Postimehele ka Leedu kaitseminister Rasa Jucknevičiene. «Sellel kohtumisel ei rääkinud ei Prantsuse ega USA kaitseminister Afganistanist äratulekust,» sõnas ta, «mõlemad ministrid olid täiesti nõus Lissabonis kokkulepituga.»
Eesti kaitseministri Mart Laari sõnul talle Prantsusmaa ja USA teated üllatusena ei tulnud. «Sellest on varem kogu aeg räägitud. Ajagraafiku selgem paikasaamine oligi üks nende NATO kõneluste eesmärke,» ütles ta Postimehele.
«Kuidas keegi poliitiliselt soovib rõhutada, aga üldine plaan on täpselt selline, nagu see Lissaboni tippkohtumisel paika pandi, ning sellega minnakse üsna rahulikult ja kindlalt edasi,» rääkis Laar. «Keegi ei tee otsuseid või samme, mis oleksid teistele ootamatud või paneksid nad sundviskesse.»
«Tegelikult plaanivad ka teised riigid 2013. aastal liikuda järgmisse faasi, et mitte osaleda enam lahingutegevuses juhtivalt, vaid kaaslasena ehk toetades afgaani oma üksusi,» selgitas ta. «See ei toimu mitte ainult prantslaste osas, vaid kogu koalitsiooni ulatuses.»
Seda, millal praegu keeruka julgeolekuolukorraga Helmandi provintsis jalaväekompaniiga esindatud Eesti osalus Afganistanis muutuda võiks, Laar veel ennustada ei soovinud.
«See kõik eeldab üsna tõsist kokkumängimist,» märkis ta. «On üsna suur vahe, kas sa osaled lahinguüksuses juhtiva ja kandva jõuna või hakkad muutma oma tegevust n-ö saate- ja kattefunktsiooniks.»
Kaitseminister märkis, et missiooni olemuse muutmiseks läheb vaja ka senisest erineva väljaõppega sõdureid. Lisaks tuleb võimalikud uued rollid ja nende muutmise ajagraafik enne läbi arutada liitlastega – Eesti puhul siis Londoniga ja sarnaselt eestlastega Helmandi väekoondises Briti väejuhatuse all teenivate taanlastega.
«Kõige olulisem on tagada meie enda sõduritele võimalikult kõrge ohutus,» rõhutas Laar. «Sõjalises mõttes on see väljatõmbamine väga keerukas ja enne, kui otsused tehakse, tuleb rahulikult mõelda, vaadelda, seades selle ühe eesmärgi kahtlematult väga kõrgele, et me tõesti hoiame oma mehi nii palju, kui vähegi suudame.»
«See tähendab, et üksusi ei loobitaks laiali, neid ei pandaks funktsioonidesse, milleks ei ole neid ette valmistatud, et neid kasutatakse vastavalt kaitseväe plaanile,» jätkas ta. «Me hoiame kompaniid võimalikult kaua koos, sest see on kokkuvõttes meie meestele kõige ohutum.»
Vastuseks küsimusele, kui kaua võiks olla kindel, et Eesti jätkab jalaväekompanii tasemel, ütles kaitseminister, et praegu pole veel muutust näha. Lubas aga: «On täiesti selge, et Eesti ei jää Afganistani tulesid kustutama.»
Väljatoomise ja edu seos
Briti kaitseministri Philip Hammondi sõnul mõistavad kõik liitlased, et 2013. aastal leiab aset areng. «Afgaanid saavad juhtrolli kogu riigi julgeolekus, kuid me jääme sinna toetavasse rolli ja nii jääb see 2014. aasta lõpuni,» tsiteeris teda AFP.
Ka Jucknevičiene sõnul valitses NATO kaitseministrite seas Afganistani osas ettevaatlikult optimistlik meelestatus.
Alexandra de Hoop Scheffer jäi aga reaalse julgeolekuolukorra paranemise ja vägede lahkumise vahelise seose suhtes skeptiliseks. «Kui strateegia jõuab lahkumise juurde, siis valitseb nõrkade strateegia, mis seab rahvusvahelise kalendri ja narratiivi,» kirjutas ta.
«Nagu näitavad nii Prantsuse kui Ameerika otsused, on vägede järkjärguline vähendamine tulnud enamasti vastusena muudele jõududele kui julgeolekuprogress Afganistanis.»
Praegu teenib Afganistanis 130 000 NATO sõdurit.
Kommentaar
Paal Sigurd Hilde
Norra Kaitseuuringute Instituut
USA kaitseministri Leon Panetta teade lahinguoperatsioonide lõpetamisest 2013. aasta keskpaigas ei tohiks tulla üllatusena, sest seda plaani on NATOs varem arutatud.
Niipalju kui mina aru saan, kavatsetakse lasta Afganistani julgeolekujõududel võtta vastutus olukorras, kus märkimisväärne hulk NATO üksuseid on endiselt seal, et seda saaks katsetada enne, kui enamik koalitsioonivägedest lahkub.
President Nicolas Sarkozy samm oli samas üllatus, mis suurima tõenäosusega on seotud Prantsuse presidendivalimistega (samamoodi nagu üldine pingutus väljumise nimel on vähemalt osaliselt seotud USA valimiskampaaniaga).
Ma ei usu, et Prantsusmaa otsus saab lõpptulemusena olema täielik väljatulek – kaks aastat enne missiooni kindlaksmääratud lõppu äratuleku poliitiline hind pole tõenäoliselt seda väärt. Isegi kui prantslased Afganistanist viimse kui meheni lahkuvad, ei usu ma, et seda eeskuju järgiksid teised.
Seda, millist mõju avaldab uus plaan Afganistanile, on loomulikult raske öelda. Taliban ja teised saavad tõenäoliselt julgustust, kuid Afganistani julgeolekujõududele tulnuks ülesanne iseseisvalt korda hoida mingil hetkel niikuinii, mistap nüüd afgaanidele 2013. aasta keskpaigast 2014. aasta lõpuni tekitatud «katseperiood» on tõenäoliselt hea asi.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)