Briti brigaadikindral: Eesti kompanii teenib praegu keerukas kohas

Brigaadikindral Doug Chalmers on varem Afganistanis teeninud kaks korda – 2008. ja 2009. aastal – ning korra on Eesti kompanii talle juba allunud. Foto: Toomas Huik

Praegu Afganistanis teenivas Eesti kompaniis on mitu meest vigastada saanud seetõttu, et nad tegutsevad ühes viimases mässuliste tugipunktidest, selgitas eile Tallinna külastanud järgmine Helmandi väekoondise juht brigaadikindral Doug Chalmers Postimehele.

NATO ütleb, et missioon Afganistanis on muutumas. Kui palju on muutunud teie sõjaväelaste ettevalmistus selleks missiooniks?

Mina ütleksin, et missioon areneb. Ei ole nii, et ärkame ühel päeval üles ja ootamatult on sündinud uudis. See on alati olnud osa NATO plaanist – anda vastutus üle Afganistani julgeolekujõududele enne, kui algab vägede väljatoomine.

Ja ülemineku kulgedes tuleb aeg, kui afgaanid vastutavad rohkema eest kui meie, ning siis muutub lahingumissioon toetusmissiooniks. Selle ettevalmistamiseks on meil seal juba üsna palju sõjalisi nõunikke. Nad on olnud seal juba tükk aega, nüüd muutuvad nad lihtsalt olulisemaks.

Hiljuti lasi afgaani sõdur maha neli Prantsuse sõdurit, ka teie olete kaotanud võitlejaid afgaani sõdurite rünnakuis. USA ajakirjandus on viimasel ajal kirjutanud selliste juhtumite sagenemisest. Kui turvaline on meie sõdureil koos afgaanidega teenida?

Mina annaksin kaks vastust. Kas selliste intsidentide arv kasvab? Statistiliselt jah. Kuid tuleb meeles pidada, et nüüdseks teenib ka varasemast palju rohkem koalitsioonisõdureid koos afgaanidega. Aeg-ajalt tekib lihtsalt statistika valesti lugemise oht.

Vastuseks küsimusele, kui turvaline meie sõdureil nendega on, ütleksin, et suhteliselt turvaline. Meile kasutame ettevaatusabinõusid, kuid tähtsaim on see, mida nimetame empaatia ja koosmeele arendamiseks afgaani partneritega. Tihti on sellised intsidendid põhjustatud vääritimõistmisest või kultuurilisest hoolimatusest.

Mida te oma eelmiste teenistuste käigus Afganistanis saavutasite?

Minu esimene teenistus oli kohas nimega Garmsir (piirkond Helmandi provintsis, mille 2008. aasta suvel võtsid Briti vägedelt üle USA merejalaväelased, toim). See oli tühi. Kui me lahkusime, siis turg töötas, seal oli üle 200 leti.

Ja mul oli täpselt samasugune kogemus Nad-e-Alis (piirkond Helmandi provintsis, kus teenivad eestlased ka praegu, toim). Pärast talve oli turg kinni ja me suutsime sinna turumajanduse tagasi tuua.

Minu jaoks on eriti liigutav see, et nüüd on kogu Nad-e-Ali minemas üle afgaanide kontrolli alla. See muutus on tegelikult täitsa käegakatsutav ja muljetavaldav.

Seoses Afganistani naasmisega olete ilmselt end kohalike oludega juba kurssi viinud. Eesti praegusest kompaniist on mitu meest vigastada saanud. Mis seal toimub?

Käisin seal teenivat Eesti kompaniid vaatamas umbes kaks nädalat tagasi. Nad on teinud fenomenaalset tööd ja seda on oluline rõhutada. Piirkond, kus nad tegutsevad, on üks neid kante, mis vajab rohkem tööd.

See on mässuliste tugipunkt, kuhu Afganistani sõjavägi peaks suurte jõududega sisse minema. Eesti kompanii koos paljude Briti sõduritega ning Briti kompanii sama piirkonna teises pooles peavad selleks tingimused looma. Seetõttu on tulnud ka ohvreid. Me tegeleme ühe viimase selle piirkonna keeruka kohaga. Ka Briti ohvrid on selle aja jooksul olnud üsna märkimisväärsed.

Ehk ees ei oota just kerge aeg?

Ma kardan küll.

Aga asetamaks asju konteksti – Eesti kompanii on saavutanud üsna suuri tulemusi. Ala, kus nad on edasi liikunud ja mis on nüüd Afganistani valitsuse kontrolli all, on silmatorkav. Selle talvega on saavutatud suurt edu.

Kahjuks on sellel olnud ka hind, kuid on tähtis meeles hoida saavutuse suurust.

Käivad jutud, et Taliban peab rahuläbirääkimisi. Samal ajal saabuvad ka uudised Talibani pommidest. Hinnake oma vastast: kui suur kontroll neil oma võitlejate üle on? Kui Taliban näiteks teataks võitluse lõpetamisest, siis milline kontroll on mässuliste juhtidel selle üle, et nende võitlejad ka Helmandis seda teevad?

Võiksime pikalt arutleda mässulisuse olemuse ja põhjuste üle. Aga ma olen kindel, et suur osa neist, keda me nimetame Talibani mässulisteks, muudaks oma käitumist, kui mulla Omar annaks neile käsu võitlus lõpetada.

Ülejäänute asjus võiksime pidada pika akadeemilise arutelu. Talibanil pole oma võitlejate üle nii head kontrolli kui meil oma sõdurite üle, sest nad on mässulised ning tegutsevad pigem suunise kui käsu järgi. Aga mul pole kõrgetasemelist luureinfot selle kohta, mis seal toimub. Ma loen lehtedest täpselt sedasama, mida teiegi.

Ameeriklased, kes pärast teie viimast teenistust Afganistanis taas Helmandisse tulid, on teatanud lahingoperatsioonide lõpetamisest. Kuivõrd mõjutab see teie või siis ka meie vägede rolli seal?

Siin on tähtis sõnastus. Kui ma olin Garmsiris, oli meie vägesid väga hõredalt. President Barack Obama vägede juurdeviimise kampaaniaga tulnud lisaüksused tõid muutuse. Nüüd tõmmatakse need lisaväed tagasi välja.

Ameerika vägede üldise väljaviimise ajaraam saab olema üsna sarnane meie endi omale – 2014. aasta ümber. Nende nõunike võrgustik jätkab täpselt samamoodi.

Kas juurde toodud vägede äraviimine muudab dünaamikat meie ümber? Tõenäoliselt. Kuid lõuna on praegu üsna heas vormis, tänu afgaanide endi saabumisele. Aga see kindlasti muudab olukorda. Suvel hakkame sellel väga teravalt silma peal hoidma. Kuid ma ei usu, et see on ohtlik – tingimused on viimase paari aasta jooksul muutunud.

Üks verine piirkond, mille USA lisaväed brittidelt üle võtsid ning kus teie olete palju sõdureid kaotanud ja on langenud ka eestlasi, on Sangini org. Kas te teate, milline olukord seal praegu valitseb?

Sangini linnal ja turul läheb päris hästi. Oru kaugemas osas on keerukam.

Kui kaua veel tegutseb Helmandi väekoondis?

Lõpuni.

2014. aastani või…?

Ma tean lühemat perspektiivi. Helmandi väekoondis tõenäoliselt muutub aja jooksul, aga rohkem ma ei tea. Peame kohanduma afgaanidega, järgima nende juhtimist. Mistap on keerukas öelda, millal tuleb muutus. See tuleb millalgi, aga ma ei tea täpsemalt, millal.

Kui kaua seal eestlasi vaja läheb?

Mina vajan eestlasi seal kahtlemata kogu oma teenistuse ajal. Eesti kompanii annab palju juurde. Nad on mobiilsed, hästi välja õpetatud ja meiega integreeritud – nad on nüüd osa meie meeskonnast.

Eestlasi läheb vaja kindlasti kogu selle aasta jooksul. Osa selle küsimuse vastusest peitub kindlasti ka selles, kuidas meie oma tegevust seal muudame.

Et te olete eestlastega varemgi koostööd teinud, siis kas võiksite kirjeldada tüüpilist Eesti sõdurit. Näiteks võrdluses Briti sõduriga.

Blondim, pikem, üldiselt jõulisem. Paljud meie sõdurid on pisut väiksemad. Mulle meenub, kui ma olin patrullis ja Eesti rühmaülem oli tõeline mäesuurune mees. Automaat nägi tema käes välja nagu mänguasi.

Üldiselt mõistavad eestlased paremini põllumajandust, sest paljud neist on pärit maalt. See aitab neid Afganistanis, sest nad mõistavad kohalikke paremini.

Suurem osa minu sõdureist tuleb suurlinnadest. Neile pean ma õpetama, kust toit tuleb: kuidas vili kasvab, miks vesi on oluline jne. Eestlastel pole seda vaja.

Ja ma ütleksin, et eestlastel on pisut küünilisem huumorimeel. Võtab veidi aega, et eestlaste mõttemaailma mõista. See pole nii väga meie omast erinev, aga pisut siiski.