Kaugsõidujuht nõuab konfliktis politseiga õigust

Kaugsõiduveokijuht Vladimir Barujev sattus tagasiteel Arhangelskist Tallinna Narvas kummalisse konflikti politseipatrulliga, mille tulemusel süüdistati meest politseinike ründamises, veokijuht süüdistab aga politseid tema vara rikkumises ning tervisekahjustuste põhjustamises, mille tulemusena veetis mees viis päeva haiglas.

Ööl vastu 25. jaanuari Narvas toimunud intsidendi lahendust ei paista lähiajal tulevat, kirjutas nädalaleht Den za Dnjom.

Selles, mis täpselt toimus, püüavad selgusele saade Vladimiri lähedased, Narva politsei, Venemaa peakonsulaat Narvas ja prokuratuur, käib kriminaalmenetlus ja sisejuurdlus politseis. Vastutavad organid lubavad tõe välja selgitada ning süüdlasi karistada, olgu siis tegu politseiga ühist keelt mitte leidnud ning oma käitumisega üle piiri läinud autojuhi või võimu kuritarvitanud korrakaitsjatega.

24. jaanuari südaöö paiku õnnestus 15-aastase staažiga autojuhil Vladimir Barujevil edukalt ületada Narvas Eesti-Vene piir ning ta helistas õele Irinale, teatades, et liigub turvaliselt kodu – Tallinna – suunas.

Irina tundis ennast selle telefonikõne peale rahulikumalt, kuna Eestis pole erinevalt Venemaast enam erilist võimalust, et midagi halba võib juhtuda. Kella kahe ajal öösel helistas aga Vladimir ning teatas, et on Narvas politsei poolt kinni peetud, jaoskonda toimetatud ning arestikambrisse suletud.

Järgmise kolme tunni jooksul ta vennaga enam telefonitsi ühendust ei saanud, numbril 110 ei osatud talle midagi öelda ning alles kella viie ajal teatati, et vend on juba vabastatud.

«Hakkasin uurima, kus ta on, sest telefonitsi ei saanud teda endiselt kätte, selle peale hakati mind rahustama, et paljugi, mis võib juhtuda, aga minu tungivate nõudmiste peale toimunut selgitada, öeldi, et ta on «ilmselt» haiglas, sest «tundub», et kiirabi viis ta sinna,» meenutas naine ajalehele Den za Dnjom tolle öö sündmusi.

Lõpuks õnnestus õel siiski vennaga kontakti saada, kes oligi haiglas.

Barujevi enda sõnul arenesid sündmused järgnevalt. Ta oli läbinud Narva piiripunkti ning märkas Kerese tänaval politseiautot ja ühe autojuhiga vestlevat politseinikku. Kui Barujev nendeni jõudis, lõppes vestlus ning politseinik istus autosse, käivitas selle ning laskis Barujevi veoki mööda. Äkki hakkas politseiauto tema veokile aga järele sõitma, autol pandi tööle sinine ja punane vilkur ning anti talle korraldus peatuda.

«Keerasin kohe teepervele ja jäin kabiini, nagu nõuavad ka liikluseeskirjad. Kui minu juurde jõudis naispolitseinik, küsisin kohe, milles asi. Mulle tundub, et sellest saigi konfliktisituatsioon algtõuke. Naispolitseinik nõudis, et ma autost väljuksin ja temaga kaasa läheksin. Ta ei tutvustanud ennast ega selgitanud, mille vastu ma eksinud olen. Nimesilti tal rinnas ei olnud, ehk oli mundril, aga selle peale tõmmatud jopel ei olnud,» rääkis Barujev.

Juba autost välja tulnuna sai Barujev vestlusest politseiga aru, et nende tähelepanu oli äratanud lumega kaetud auto registreerimisnumber. Barujev pakkunud enda sõnul välja, et puhastab selle kohe ära, aga selgus, et läbi oli põlenud numbrimärki valgustanud lambipirn.

Pärast seda kutsuti Barujev politseiautosse, kus teda enda sõnul ähvardati, et ees seisab minek politseijaoskonda. Tema küsimusele, mille eest, talle ei vastatud, küsiti vaid, kas ta vajab politseijaoskonnas eesti keele tõlki. Politseinikega oli Barujevil suhelda lihtne, kuna mõlemad oli vene keelt kõnelevad inimesed, küll aga kartis ta, et riigikeeles koostatud dokumente on enne nende allkirjastamist keeruline ilma tõlgi abita lugeda.

Leides, et vestlus võtab kummalise pöörde teatas Barujev politseinikele, et salvestab edasise jutu diktofonile – paljud kaugsõidujuhid kannavad salvestusvahendeid endaga kaasas, et võimalike konfliktisituatsioone jäädvustada, kuna vastutavad ju tööandja ees veose turvalisuse eest. Politseinikud käskisid Barujevil väidetavalt salvestamine lõpetada, see teatas neile aga, et tal on õigus temaga toimuvat fikseerida.

«Selle peale võttis naispolitseinik videokaamera ja hakkas mind filmima. Läksin siis ja tõin oma kaamera ja hakkasin politseid filmima,» kirjeldas Barujev.

Jagelus lõppes sellega, et mehel peaaegu lõhuti ära kaamera, pandi käed raudu ning viidi Narva politseijaoskonda.

«Nägin, kuidas üks politseinik läks jaoskonda ning rääkis midagi emotsionaalselt korrapidajaga. Mind tiriti masinast välja, mu käed olid väga tugevalt käeraudades ning palusin neid lõdvemaks lasta, et need nahka ei lõikuks, aga minu palve peale ei pööratud mingit tähelepanu. Mind otsiti läbi, võeti ära isiklikud asjad, sealhulgas videokaamera, löödi mitu korda tugevalt jalaga, et ma tihedalt seina ääres seisaksin ja viidi siis arestikambrisse,» kirjeldas Barujev.

«Miskipärast ei leitud mu rinnataskust mobiiltelefoni, valisin kohe numbri 110 ja rääkisin juhtunust. Mulle öeldi, et ma olen ju niigi politseis ja küll asjades selgusele jõutakse. Seejärel helistasin kohe õele. Hiljem märkasid politseinikud mobiiltelefoni ja võtsid selle ära,» rääkis Barujev Den za Dnjomile.

Barujev ei oska öelda, kaua ta arestikambris viibis, mõne aja pärast tundis ta ennast halvasti ning palus kutsuda arsti, mida tehtigi. Aga mitte kohe, vaid tema andmeil alles kahe tunni pärast, kui ta oli kaotanud teadvuse. Ta tuli teadvusele kiirabiarstide toibutamise peale. Barujevil oli juba varem olnud probleem veresuhkruga ning selle tase oli nüüdki närvipinge tõttu 19,8 peale tõusnud ning vererõhk ületas 200.

Kiirabi tegi ettepaneku minna haiglasse, millega Barujev ka nõustus. Ta lasti politseist tulema allkirja vastu, millega nõustus kohustuma ilmuma järgmisel päeval politseijaoskonda seoses tema vastu esitatud süüdistusega politseiniku ründamises.

«Veensin kiirabit sõitma teel haiglasse auto juurest läbi, mis oligi jäänud niimoodi teepervele, rikkudes liikluseeskirja ja takistades teistel autodel liiklemist, põlevate avariituledega ja hinnaliste asjadega juhisalongis. Sõitsin veoautoga bensiinijaama parklasse ning läksin seejärel haiglasse,» kirjeldas mees.

Väidetava politseiniku ründamise kohta on Barujevil olemas videosalvestus.  Selle tõttu kaitsebki mees jätkuvalt oma õigusi ja nõuab teda peatanud politseinike ametist lahti laskmist. Pärast seda, kui talle tema isiklikud asjad tagastati, avastas ta, et videokaamerast on salvestus kustutatud, aga tänapäevase tehnika abil on see taastatud.

Videosalvestusele on jäädvustatud Barujevi ja politseinike omavaheline jagelemine, kus Barujev soovib politseinikult, et see ennast tutvustaks, mille peale politseinik aga annab korralduse politseiautosse istuda ning keelab korduvalt patrullauto filmimise. Barujev jällegi hüüab, et tema isiklikku omandit ei lõhutaks. Seejärel aga väidab naispolitseinik, et Barujev püüdis teda lüüa ning vaieldakse selle üle.

Pärast toimunut veetis Barujev viis päeva haiglas, tema veresuhkur kõikus ikka 14 ja 16 ja 18 vahel, mistõttu arstid ei kiirustanud teda väljakirjutamisega. 25. jaanuaril pöördus Tallinnas politseisse Barujevi õde Irina ja jutustas, mis tema vennaga Narvas oli toimunud. Tema avalduse vastu võtnud korrapidaja selgitas, et see saadetakse Kirde-Eestisse ning seda hakatakse uurima seal. Kuigi Irina selles kahtles, helistati Barujevile mõne tunni pärast politseist ning järgmisel päeval tuli haiglasse uurija, kes rääkis talle tema õe esitatud avaldusest ning hakkas intsidendi kohta küsimusi küsima. Uurija olla seejärel tungivalt soovitanud mitte suhelda ajakirjandusega.

Ajakirjandus oli selleks ajaks sündmustest siiski juba teadlik ja vastavasisulised järelepärimised olid esitatud vastava prefektuuri pressiesindajale ning ka Narva politsei juhile Sergei Andrejevile isiklikult. Hiljem, kui oli õnnestunud taastada videosalvestuse sisu edastati seegi Barujevi nõusolekul politseile.

Barujev ise helistas Venemaa suursaatkonda ja teatas, et vajab Venemaa kodanikuna diplomaatide abi. Paar tundi pärast seda ilmuski tema haiglapalatisse Venemaa suursaatkonna Narva peakonsulaadi töötaja, kes võttis vastu tema avalduse.

Esmaspäeva õhtul kirjutati Barujev haiglast välja ning talle seletati, et lähipäevil peab ta pöörduma politseisse tunnistuse andmiseks ja – nagu seletas talle haiglas käinud uurija – vastandamiseks nende politseiametnikega, keda ta süüdistab ülekohtuses käitumises ja kes omakorda süüdistavad teda rünnakukatses.

«Pidin kasutama Tallinna vandeadvokaadi teenuseid, mille hind on algfaasis 1000 eurot, aga ma maksan seda, kuna mul pole juriidilist ettevalmistust ja ma ei saa niimoodi üksi minna politseisse, ma ei tea, kas mind lastakse vabadusse või nagu ähvardati, pannakse arestikambrisse. Samuti kirjutasin ma avalduse prokuratuurile ja olen pidevas kontaktis konsulaadiga Narvas,» rääkis Barujev.

Tal on kavas saavutada raskeim võimalik karistus neile politseiametnikele, kellega ta konflikti sattus, ta leiab, et sellised inimesed ei peaks korrakaitseorganeis töötama. Samuti tahab ta isikliku eeskujuga näidata, et oma õiguste eest tuleb võidelda isegi siis, kui politsei sind massimeediaga suhtlemise korral uute probleemidega hirmutada püüab.

«Ma ei tea, kaua see kokku aega võtab. Olen Tallinna elanik, aga ei tohi Narvast lahkuda. Peaksin tööd tegema ja välismaale sõitma, aga pole kindel, kas mul seda teha lubatakse. Kõige selle eest kavatsen ma kompensatsiooni nõuda,» kirjeldas Barujev.

Venemaa peakonsul Narvas Georgi Bolhovitin kinnitas, et neil on selles asjas olnud kontakt Narva politseiga, kelle tekkisid soojad ja konstruktiivsed suhted, ning neile on lubatud, et antud juhtum lahendatakse Eestis kehtivate õigusaktide alusel obektiivselt ja õiglaselt. «Teame ka, et politseis viiakse läbi sisejuurdlust ja meile lubati selle tulemustest teada anda.»

Politsei- ja piirivalveameti Ida prefektuurist öeldi, et Vladimir Barujevi suhtes on 25. jaanuaril alustatud kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi 275 alusel, mis käsitleb võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamist ja solvamist. Võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise või solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega. Politsei on algatanud ka sisejuurdluse, et selgitada välja 25. jaanuari ööl toimunud intsidendi täpsed asjaolud ning selle, kas politseinikud panid toime mõne rikkumise. Prefektuuri teatel on alles pärast sisejuurdluse lõppu võimalik täpselt rääkida, mis tol ööl tegelikult toimus.