«23. juuni on minu jaoks paraku pigem leinapäev»

Täna möödub 14 aastat kaitseväelaste nooremseersant Jako Karuksi (33) ja seersant Kalle Torni (24) hukkumisest Afganistanis. Foto: Madis Veltman

Täna möödub 14 aastat kaitseväelaste nooremseersant Jako Karuksi (33) ja seersant Kalle Torni (24) hukkumisest Afganistanis. Ühes nendega sai veel haavata neli võitlejat, sh vanemveebel Urmas Aid (51). Hoolimata jäävast tervisekahjustusest on ta täna jätkuvalt tegevteenistuses ning jagab nüüd Postimehega veidi tolle saatusliku päeva üksikasju. Ennekõike seepärast, et kutsuda inimesi üles toetama SA Carolin Illenzeeri Fond annetustelefonidele helistades teenistuses langenud ja viga saanud kaitseväelaste lapsi.

Millal te liitusite kaitseväega?

Kohe pärast Nõukogude armeest tulekut ja Eesti taasiseseisvumist liitusin Kaitseliiduga. See oli 1992. aastal. Ja 1996. aastal alustasin kaitseväes juba lepingulist teenistust, kui minu mälu ei peta.

Miks te liitusite, oleks saanud ju midagi muud teha?

Teenistus Nõukogude armees ei olnud viisakalt öeldes meelakkumine ja juba siis oli selge, et me kõik peame tegema Eesti iseseisvumiseks ja kaitseks kõik võimaliku.

Kui mitu korda olete te käinud välismissioonidel?

Ühe korra. 2007. aastal. Ja 23. juunil, võidupühal, jäigi mul missioon pooleli.

1. juunil langetas Eesti kontingent Afganistani pealinnas Kabulis asuvas Camp Resolute Supportis Eesti lipu, märkides sellega Eesti üksuse peatset lahkumist riigist.

Eesti on üks väheseid NATO riike, mis on järjepidevalt osalenud Afganistanis välisoperatsioonidel alates 2003. aastast. Aastatel 2003-2014 osalesid Eesti kaitseväelased operatsioonil ISAF (International Security Assistance Force) ja aastast 2015 operatsioonil Resolute Support. 18 aasta jooksul osales missiooniüksuste koosseisus Afganistanis rohkem kui 2900 teenistujat.

Mis siis juhtus?

Olime välilaagris [Lõuna-Helmandis Sangini orus]. Valmistasime parajasti [meditsiini]soomuki [Pasi XA-180EST] varjus süüa, kui ühel hetkel (kell 11.27 – G. B.) sattusime raketirünnaku alla. Üks rakettidest tabaski just sedasama soomukit ning … nii saigi meil kahjuks kaks head kamraadi surma. Päris mitu raskelt haavatut oli ka, üks neist oli siis mina.

Mida te järgmisena mäletate tollest hetkest?

Ütleme nii, et pilt sai meil ruttu selgeks ja minu meelest tegutsesid ülejäänud [kes ei saanud raskelt viga] ikkagi professionaalselt selles olukorras.

President Toomas Hendrik Ilves külastas 19. aprillil 2007 Rahuoperatsioonide Keskust ja kohtus Afganistani sõitvate kaitseväelastega (ESTCOY-4). Pildil president Ilves (keskel) ning kaitseväelased Kalle Torn (vasakul) ja Jako Karuks (paremal). Foto: Peeter Langovits

Nii et kaost ei olnud?

Loomulikult võis see sellisena välja näha, aga tegelikult toimetati, arvestades olukorra keerulisust, üpriski hästi. Paanikat kui sellist ei olnud. Need, kelle elud suudeti päästa, ikkagi päästeti. Ja nii ongi.

Mis sai teie jaoks edasi?

Kuna olime Briti kontingendi alluvuses, siis alustuseks viidi mind nende hospidali Camp Bastionisse ja sealt edasi toimetati Inglismaale taastusravile.

Kas teil on pärast vahejuhtumit olnud taolisi mõtteid, kus olete soovinud ajas tagasi minna, et äkki oleks saanud midagi teisiti teha?

Eks see ole suur pingutus saada hakkama tõsiasjaga – kui see jõuab mingil hetkel kohale – et su sõbrad kõrvalt on surma saanud… Aga selle ärevusega tulebki kohe esimesel võimalusel toime tulla.

Kontsert «Laulud sõdurile»

Teenistuses langenud ja viga saanud kaitseväelaste laste toetuseks loodud Carolin Illenzeeri Fondi heategevuslik kontsert «Laulud sõdurile» toimus tänavu Tallinnas mereväe Miinisadamas.

Kontsert toimus koostöös Postimees Grupiga, mille alla kuulub ka Postimees ja Duo Media Networksi kaudu ka Kanal 2.

Kontsertit oli võimalik näha eile Postimehe veebis ja Kanal 2 eetris. Kordust on võimalik jälgida täna taas Kanal 2s kell 12 või Postimehe veebist.

Carolin Illenzeeri Fond kutsub inimesi üles fondi annetustelefonidele helistades lapsi toetama. Üheksa tegevusaasta jooksul on pered tänu fondi toetusele saanud tuge laste ülikooli saatmisel, hobidega tegelemisel ja kooliaasta alguse puhul.

Oma panuse Carolin Illenzeeri Fondile saab anda helistades annetusnumbritele:

900 6705 – 5 eurot

900 6715 – 15 eurot

900 6735 – 35 eurot

Ja fondi pangakontole:

SA Carolin Illenzeeri Fond

IBAN: EE687700771001314163

Millised olid teie esimesed sammu tavaellu naasmisel?

Peamine oli kohe pere juurde saada. See oli minu ja pere jaoks kõige tähtsam.

Kui suurt rolli on mänginud teie pere teatud vaimsete raskuste, nagu posttraumaatilise stressihäire ülesaamisel?

Pere ongi nii-öelda esimene liin. Abikaasa, lapsed annavadki tuge iga päev. Kui neid ei oleks, siis oleksid asjalood minu jaoks täna märgatavalt halvemad. Naine on õnneks mul väga tubli ja tegelikkuses tema ongi päeva ära päästnud. Lapsed muidugi ka.

Palju teil lapsi üldse on?

Kaks poega ja tütar.

Kuidas teil pere üldse võttis vastu uudist, et teil sõbrad langenud ja te ise loomulikult viga saanud?

Kuna Kallet teadsin juba ammu teenistuse kaudu ja Pioneeripataljonis ka koos töötasime, siis tundsime teineteist hästi. Ja Jakoga oli nii, et olime perekondlikul tasandil heades suhetes. Nii et siin ei ole mingit küsimustki – oli nii neile [peredele] kui ka meile, kõikidele väga raske.

Kui kaua aega võttis teil kaitseväe tegevteenistusse naasmine?

Oi, see võttis ikka kaua aega. Peaaegu kaks aastat lausa. Sest enne oli vaja ennast kuidagi käima saada, mõtlen siin enda tervist, ja siis sai uuesti ree peale tagasi.

Välismissioonidel langenud:

IRAAK

Nooremseersant Andres Nuiamäe 02.06.1982-28.02.2004

Vanemveebel Arre Illenzeer 23.06.1976-25.10.2004

AFGANISTAN

Seersant Kalle Torn 24.09.1982-23.06.2007

Nooremseersant Jako Karuks 03.08.1973-23.06.2007

Vanemveebel Ivar Brok 20.07.1977-23.05.2008

Veebel Allain Tikko 11.01.1979-15.06.2009

Veebel Eerik Salmus 23.07.1983-23.08.2009

Seersant Raivis Kang 28.06.1983-23.08.2009

Nooremseersant Kristjan Jalaks 07.07.1990-15.12.2009

Nooremseersant Herdis Sikka 12.10.1989-30.08.2010

Kapral Agris Hutrof 25.01.1986-15.10.2011

Kui palju olete jaganud oma missioonikogemust teistele, kes on otsustanud minna ka välisoperatsioonidele?

Jah, on ette tulnud taolisi olukordi, kus olen sel teemal kellegagi rääkinud. Ennekõike peab asjad enda jaoks läbi mõtlema ja siis ka perega selgeks rääkima. Sest nende heaolu on ka tähtis. Ja mis puudutab viga saamist ja muud taolist, siis õnneks on meil tugisüsteem [viga või haavata saanud kaitseväelastele] juba aastaid edukalt tegutsenud. Nii et kui midagi juhtub, siis on kõik eelnevalt, aga ka pärast korralikult lahti selgitatud ja inimesed suunatakse kohe edasi. Keegi kuhugi rippuma ei jää.

See õnnetus, millest me oleme siin rääkinud, juhtus võidupühal. Mida tähendab see päev teile, arvestades tausta?

Enne 2007. aastat seostus võidupüha minu jaoks ikkagi paraadide ja ausammastele pärgade asetamisega. Selline pidulik sündmus ikkagi. Aga peale seda [vahejuhtumit Afganistanis] on nüüd võidupüha…. noh, ütleme nii, et 23. juuni on minu jaoks paraku pigem leinapäev.

Eile käis Urmas Aid Tõrmas Lääne-Virumaal ja pani koos sõpradega küünlad Jako Karuksi hauale. Foto: Erakogu