Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Rein Lang: Eesti poliitiline mäng käib turundajate näpunäidete järgi

Keset põrgupalavust, mil rahvustelekast näeb vaid jalgpalli ja kordussaateid ning mil üheski toimetuses pole ajakirjanikku, kes poleks kajastanud Kroonika seksikate valimist või Isamaa suurkogu, püüavad Rein Lang ja Väino Koorberg Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» selgust saada, mida tähendavad viimatised riigikohtu otsused ajakirjandusele, kas kõik poliitikud on sead ja kõik erakonnad saatanast ning kas trükimasinate aeg ajakirjanduses hakkab läbi saama.

Koorberg mõtiskles, et ajakirjandusel oli eelmisel nädalavahetusel kaks teemat: kitsam teemana küsimus, kas Lavly Perling saab Isamaa vana juhtkonna vastu, laiema teemana aga mõte, et kõik poliitikud olid sead. Viimane oli kantud peaminister Kaja Kallase kohtlemisest riigikogu kõnepuldis. Koorberg võrdles, et talle meenutas see juba aastatetagust vestlust Langiga, kus nad jõudsid tulemusele, et ajakirjandus peksab tervet riigikogu üksikute nõmedate kodanike pärast. Ta küsis, kas midagi on vahepeal muutunud.

Lang märkis, et ajakirjanduses võtsid asjalikud inimesed sõna riigikogus toimunu suhtes. Üldnimetaja võiks tema hinnangul olla, et toimus 1930. aastate Tartu Supilinna sibide koosolek, sest sõnakasutus oli samasugune. Tema meelest on aga samuti imelik, et häbematust laiendatakse kogu riigikogule, kui vaid teatud saadikud hiilgasid oma sõnakasutusega. Valdav enamus jäi siiski viisakaks.

Lang ütles, et parlament tegelikult vääriks mahlakamat sõnakasutust. Koorberg sõnas, et peaministrit võiks kõnetunnis pitsitada küll, aga see peaks ka intellektuaalset naudingut pakkuma. Lang nõustus, et mõnitamine ei kuulu mingil juhul mõistliku käitumise hulka. Küll aga võiksid parlamendis peetavad kõned sisaldada kujundeid ja emotsionaalseid võrdlusi. «Kellel selle vastu midagi on? Täna ongi kuidagi igav,» heitis ta ette.

Langi sõnul tuleb karta seda, kui meelega jooksutatakse kokku demokraatlikud institutsioonid nii, et need muutuvad teovõimetuks. Tänase kodukorra järgi on võimalik riigikogu kokku jooksutada nii, et ühtegi otsust vastu võtta ei saa. Ta meenutas, mis juhtus Eestis 1930. aastatel ning millise elegantsusega lahendasid Adolf Hitler ja tema partei parlamentarismi Berliinis – Reichstagile pandi tuli otsa.

Isamaale kogu aur, teistele tähelepanu napilt

Pikemalt vaadeldi Eesti erakondade ja ajakirjanduse vahekorda. Koorbergi tähelepanu pälvis Kaarel Tarandi arvamus Sirbis, kus Tarand arutles, et erakonnad on monopoliseerinud rahva esindamise õiguse, aga nende usaldusväärsus on kõikidest institutsioonidest kõige väiksem.

Lang võrdles, et ajakirjandus pööras suurt tähelepanu Tartus toimunud Isamaa suurkogule, kust tema ei leidnud ainsatki poliitilist mõtet. Küll aga anti tõelisi poliitilisi signaale Keskerakonna volikogult, kus selgitati, et Keskerakond tahab tõsta makse ning ümberjagamist peaks Eestis olema rohkem.

Samuti tulid erinevate poliitiliste seisukohtadega välja sotsiaaldemokraadid. «Miks need ei lenda ajakirjanduses? Miks selle ümber ei toimu samasugust lokulöömist nagu ühe Tartu koosoleku ümber?» päris ta. Ei saa öelda, et Helir-Valdor Seedril ja Lavly Perlingul poleks olnud erinevaid mõtteid, aga üritusel need Langi hinnangul välja ei tulnud.

Väino Koorberg Kuku stuudios. Foto: Tairo Lutter

Koorberg sõnas, et tema meelest vajutas Jüri Ratas huvitavale nupule, kus ta ühelt poolt tõstatas maksuküsimuse, aga teisalt pakkus vastukaaluks turvalist vanaduspõlve Keskerakonna tüüpilisele valijale. Erakondade juurde tagasi tulles küsis ta Langilt, et millal too viimati nägi tõeliselt radikaalset ideed Eesti arenguks.

Lang küsis vastu, miks peaks ideed olema radikaalsed. Radikaalseid ideid ootab ajakirjandus, et nende üle palju lokku lüüa. Mõneti läksid turunduslikult selle peale sotsid, kes käisid välja idee neljapäevasest töönädalast Tallinnas ehk lootusrikkalt, et ajakirjandus neelab selle alla ja hakkab palju vahtu lööma. Tähelepanu nad ei ei saanud. «Võib-olla on see nüüd õpetus kõigile teistele, et kui sellega ei saanud, siis millega nüüd edasi võiks saada,» mõtiskles Lang.

Koorberg viitas EKRE saadiku ideele hakata erakondade liikmelisust salastama. Lang meenutas selle peale Eesti Kommunistliku Partei I kongressi, kus tehti perekonnapilt, kus kõigil oli paberkott peas.

Ideetud valimised

«Mulle hakkab aina rohkem ja rohkem tunduma, et Eesti poliitiline mäng käib turundajate näpunäidete järgi,» argumenteeris Lang. «Turundajad ütlevad, et teeme seda, proovime seda. Poliitiline mõte hajub turundamise keskele niimoodi ära, et erakonnad jällegi muutuvad vihaseks ajakirjanduse peale. Ma ei ole kindel, et see on õige viha koht. Võib-olla tuleks vaadata oma erakonna peakorterite rahalisse asjaajamisse, kellele kui palju mingisuguste turunduslike teenuste eest on makstud.»

Koorberg leidis, et valimised on kohe ukse ees, aga erakonnad pole ühegi suure ideega välja tulnud. Meediast vaatavad vastu suvepäevade galeriid, kordussaated ja jalgpall. Ta küsis siiski, kas kuumade ilmadega on rahvas valmis vaatama erakonnajuhtide debatti, kuidas korraldada elu Tallinnas või Tartus. Lang imestas, et asjalik lööming Tallinna tuleviku üle pole siiski pihta hakanud.

Koorberg tõi välja, et kohe saab läbi jaanipäev, milleks eestlane on jõuludest valmistunud ning võiks tagasi lülituda poliitikalainele. Lang leidis, et pärast seda lähevad ajakirjanikud puhkusele. Nad naasevad augusti teises pooles ning siis on jäänud kohalike omavalitsuste valimisteni üks kuu. Ta küsis, kas selle ühe kuu jooksul saavad Tallinnas elanikud teada, mida nende valitavad esindajad tegema hakkavad.

Koorberg päris, kellele tuleks selline küsimus esitada ning pakkus ise välja ERRi ja Postimehe. Lang sõnas, et tema esitaks ERRile küll, aga nad ilmselt jalgpalli ja kordussaadete vahele ei suuda seda panna, sest raha ei ole.

Kohtutööst ja ajakirjandusest

Lisaks võeti jutuks kohtupidamise avalikkus. Koorbergi jaoks oli märkimisväärne, et möödunud nädalal tegid nii EPL kui Postimees intervjuu Mikk Tarraste juhtumis õigust mõistnud kohtuniku Rubo Kikerpilliga, kes selgitas tehtud otsuse tagamaid. Ta tõi välja, et kohtunik küll mõnele küsimusele ei vastanud, aga mitu teemat said selgemaks. «Kohtunikust kujunes kohe inimlikum pilt ja kohtuotsuse langetamise protsessist kujunes inimlikum pilt,» kirjeldas ta.

Eelmisel nädalal tuli riigikohtust otsus, et riik ei saa enam sidefirmade andmeid kriminaaluurimiseks välja nõuda. Koorbergi hinnangul järgnes sellele meedias lõputu nutulaul, mis talle oli väga imelik. Väidet, et enam ei saa tööd teha, kuuldi nii peaprokuröri kui ka siseministeeriumi kõrge esindaja suust. Koorberg tõlgendas väiteid kui ütlemist, et ilma põhiseadust rikkumata ei saa prokurörid oma tööd teha.

Lang leidis, et tegemist on järjekordse näitega vanast kombest, mille järgi ajakirjanikud võtavad ametkondade hala tõsiselt ja sisuliselt trükivad ümber pressiteateid. Koorberg täpsustas, et antud juhul ei olnud tegemist isegi pressiteadetega, vaid võeti intervjuusid. Laul on aga ka tema hinnangul sama, ent tema jaoks pole see usutav.