SINNA JA TAGASI ⟩ Õhk ei maksa ju midagi

Lennukid. Foto: Sergei Malgavko/Scanpix Baltics

Hiljuti oli taas vaja sõita Tallinna lennujaama. Oli palav päev ning taksos sees palavamgi veel. Kannatasin kaua (umbes kaheksa sekundit) ja üritasin siis salamahti akent avada. Ent ei saanud. Nagu Legendaarses Taksofirmas kombeks, oli vähemasti tagumisel istmel akna avamise võimalus kliendi kätest ära võetud.

«Sooviksin akna lahti teha,» säutsusin. «Konditsioneer töötab,» vastas proua taksojuht eest õppealajuhataja toonil, mis andis mõista, et teema on lõpetatud. «Teil seal ees võib-olla töötab, aga mul siin taga on palav,» olin jonnakas. Kondiväänaja osavusega suskas taksojuht oma käe enam-vähem mu põlve juurde, tuvastas väidetava õhuliikumise ja sähvas: «Ei ole teil palav midagi!»

Vihastasin. «Kui ütlen, et mul on palav, siis mul ON PALAV!» Vaikus. «No tehke siis aken lahti,» ütles sohver nüüd surijahäälel. «Ei saa ju. Aken on blokeeritud.» Taas vaikus. Proovisin jälle. Ja ennäe, enam polnudki aken kinni, saigi seda alla suristada. Nägu pääses silitama värske tuuleõhk. Taksojuhiproua emiteeris aga hukkamõistu. Tuulekegi põgenes kohkunult võimsate hukkamõistulainete eest. Tundsin end kohustatud küsima, et MIKS ta nii väga akna avamise vastu on. Kas pelgab, et tolm tuleb sisse, millist narratiivi olin varem kuulnud ühe samuti akna avamist vastustava taksojuhi käest.