Juurikas. Filmikriitik käis vanaisa juubelil

Valik rahvuslikke toite Vabaőhumuuseumist. Foto: Peeter Langovits

Sünnipäevade küllastunud žanris Kuldgloobuse tasemele jõudmiseks tuleb teha midagi sisuliselt või vormiliselt silmapaistvat. Eelmisel laupäeval Lõuna-Eestis toimunud vanaisa juubelipidu hiilgas viimasega: kuus tundi näisid kulgevat ühe, täpsemalt kahe ülipika stseeniga. Tegelikult oli kolmas, kõige pikem stseen veel, aga sellel ma ei peatu. Stseen algas bensujaamas kabanossi ostmisega ja lõppes kaklusega kohalikus kõrtsis. Võibolla kirjutan kolmandast stseenist Sirbis, mis on kultuurileht ja ei tõrju paaniliselt pikemaid tekste, kus tähtis kvaliteet ja sisu.

Tuntud nimedest juubelil igatahes puudust ei olnud. Režissööritoolil istus viis Oscarit ja seitse Kuldkaru võitnud vanaema, kelle valmistatud olid maitsvad toidud, mis viisid keele alla. Kõrvalosades astusid üles sugulased, sõbrad ja tuttavad. Tähelepanuväärse episoodilise rolli tegi vallavanem, kes astus läbi, tõi omavalitsuse poolt kingituseks intarsiatehnikas kootud vaiba ning viskas paar kiiret topsi, enne kui järgmisele üritusele edasi tormas.

Lauas viibisid mõned täiesti tundmatud inimesed – kõrvalosaga «Kapten Fantastilises» tähelepanu pälvinud George McKay ja West Endi teatrilavadel Billy Elliotina üles astunud Dean-Charles Chapman. See on kohalikel kena komme, et kontvõõraid ei aeta peolauast minema, kui nad kord juba tulnud on. Loodan, et kirjutasin meeste nimed jutusumina sees õigesti üles. Ausalt öeldes olin vanaisa kolmanda jala terviseks juba mitu-setu pitsi seda va haljast võtnud, enne kui McKay ja Chapmaniga jutule sain. Vestlus toimus selges eesti keeles.