AK ⟩ Kunst, kohv ja sigaretid tulevikuarhitektuuri varemetel

Arhitektuuribüroo b210 kavandas lambavilla tootmisjääkidest mitmeotstarbelise tekstiiltoote «Rüüruum». Foto: Evert Palmets, Eesti Arhitektuurimuuseum

Ehitatud ruum ning arhitektuur selle kunstilise väljendusena peegeldavad üsna vahetult inimkonna ajalugu. Nõnda aitavad erinevad ettekujutused tulevastest ruumidest ehk mõtestada ka inimkonda ees ootavaid sündmusi. Samal ajal tuleb tõdeda, et inimkonna ja kogu maakera tuleviku seisukohast näivad nii düstoopilised kui ka utoopilised visioonid ühtmoodi viljatud – tuleviku tegelikkus on alati erinev sellest, mida minevikus on visioneeritud. See tabamatus aga ei tähenda, et tulevikuruumi mõtestamisest peaks tervikuna loobuma – pigem on küsimus selles, kuidas seda teha.

Tuleviku ruum ja arhitektuur

Arhitektid on läbi ajaloo projekteerinud mitte ainult maju, vaid ka aktiivselt loonud nägemusi tulevikuruumidest. Ühelt poolt on see katse püüda ees ootavat ruumistada – püüda ette aimata, millises ruumilises keskkonnas inimesed mõne aja pärast elavad. Teisalt on see andnud võimaluse piirituteks fantaasialendudeks, kus füüsikaseadused (gravitatsioon!) ei kehti, ning aegruumi lineaarsus on pihustatud tuhandeks olemisvõimaluseks. Näiteks Giovanni Battista Piranesi, Étienne-Louis Boullée, Constant Anton Nieuwenhuys, Lebbeus Woods jpt kunstnikud on loonud teoseid, mis püüdnud ruumistada nii võimatuid olevikuruume kui ka võimalikke tulevikuruume.

Seda, kui erinevalt on globaalsest ruumitulevikust võimalik mõelda, demonstreerib ka hetkel Eesti Arhitektuurimuuseumis eksponeeritav näitus «Majad, mida me vajame». Selle kuraator Jarmo Kauge saatis aasta eest hulgale eesti arhitektidele ja loomekollektiividele üleskutse ärgitamaks siinseid ruumikunstnikke fantaseerima tulevikuruumide ja -arhitektuuri teemal. Näituse ja kogu projekti eesmärk polnud aga janu efektsete, ulmefilmilike ruumide järele, vaid midagi laiemat. Kuraatori lähteülesandes sõnastatud väärtusraam fikseeris reljeefselt inimkonna ees seisvad probleemid: ülerahvastatus, ressursinappus, looduse häving ja kliimakriis, mis aktiivse sekkumiseta ajas ainult süvenevad.

Üleskutsele reageerinud ja näitusele töö esitanud arhitektide seas oli tajuda samu sentimente, mida laiemaski avalikkuses – skepsist, lootusetust, aga ka mikrooptimismi ja käiste üles käärimise soovi.

***

*Artikli autor töötab Eesti Arhitektuurimuuseumis. Tekstis esitatu peegeldab tema isiklikke seisukohti.