Kultuuri Koda ⟩ 80 aastat 1941. aasta küüditamisest

Saatejuht ja saate lavastaja on Merle Karusoo. Külalised on Aigi Rahi-Tamm, Peep Varju ja Katrin Saukas, kes on uurinud 1941. aastal (eelkõige Virumaalt) küüditatud laste lugusid. Dokumentaalseid lugusid kuuleme Katrin Saukase ja lavakooli XXXI lennu tudengite Edgar Vunši ja Markus Andreas Aulingi esituses. Paap Varju räägib Vadim Makšejevist – Siberisse jäänud mehest, Aigi Rahi-Tamm aga tagasipääsenud inimeste kohanemisraskustest.

Järgnevad väljavõtted saatest.

Merle Karusoo: Minu külalised on täna Aigi Rahi-Tamm – Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi professor, kes on uurinud ja kajastanud küüditamisi ja inimeste saatusi keerulistel aegadel. Käinud andmeid kogumas ka väljasaatmiskohtades – Omski, Tomski ja Novosibirski arhiivides.

Peep Varju – 1989. aastal asutatud MEMENTO tegevliige. MEMENTO lõid sundasumisel ellujäänud, et teha kindlaks hukkunud saatusekaaslaste elukaar. Jälgi on aetud nüüdseks juba aastakümneid ja pilt saab üha selgemaks. 2013. aastal ilmus sihtasutuse Valge Raamat sarjas Peep Varju «Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941 kui genotsiidi- ja sõjakuritegu». 

Ta oli Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees. ORURK uuris 20. sajandil okupatsioonivõimude kohaldatud vägivalda Eesti territooriumil ja Eesti kodanike suhtes teistes riikides.

Peep Varju oli üks neist lastest, kes 1941. aastal rongi peale aeti. Küüditamise sõda siis veel ei tuntud.

Katrin Saukas on üks Pirgu Arenduskeskuse Mälusektori näitlejatest, kes 1989. aastast hakkasid intervjueerima 1941. aastal lastena küüditatuid. Need olid suures osas pärast emade näljasurma Siberi lastekodudes ellu jäänud inimesed.

Mina olen nüüdseks erinevatest mälupiltidest nende lugusid kokku kirjutanud. Lugeda aitavad neid Lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased Edgar Vunš ja Markus Andreas Auling. 

I lugu: «Loodearmee sõdurid». Loeb Edgar Vunš. 

Peep Varju jutustab oma mälestusi küüditamisest ja Vadim Makšejevist.

Peep Varju: 14. juunil 1941, kui mind küüditati, olin 4-aastane. Minu hea saatusekaaslane Vadim Makšejev oli 15-aastane. Me sõitsime ühes küüdikongis, ühe praami peal. Elasime läbi kõik need 1947. aasta kuuma suve kannatused. Mina väikse lapsena palju ei mõistnud. Vadim sai suurepäraselt aru kõigist meie kannatustest.

Ta on olnud meile väga suur abimees. Tänu temale me oleme saanud Tomski oblastist maksimaalse võimaliku informatsiooni.

Aga kõigepealt tahaksin rääkida tema isast, kes oli Tsaari-Venemaa ohvitser, I maailmasõja läbi teinud ja kes pärast Loodearmee likvideerimist koos teiste sõjameestega töötas lihttöölisena Petseri raudtee rajamisel. Tema on parim näide sellest, kuidas üks kõrge vaimsusega inimene oskab integreeruda võõras riigis.

Ta täiendas pidevalt ennast, õppis kaugõppe teel Pariisis, valgete emigrantide ülikoolis. Hiljem täpselt samuti kaugõppe teel õppis Tartu ülikoolis ja sai mitmekordse kõrghariduse. Lõpetas oma karjääri Kiviõli tehases keemialaboratooriumi juhatajana.

Ta integreerus Eesti ühiskonda, oli Eesti vabariigi tõeline kodanik, sest ta valdas eesti keelt. Tema toimikus on alles tema eestikeelne elulookirjeldus, mida tuli täita siis, kui 1940. aastal meid okupeeriti ja hakati kõikidelt ametnikelt nõudma ankeete ja igasuguseid muid dokumente nende kontrollimiseks. Tema toimikus ma nägin relvaluba, sest ta oli skaudipoiste õpetaja Kiviõlis. Vene poisid, skaudid, olid tema hoole all.

Vadim on täpselt samuti oma isa moodi. Üks väga inimlik inimene, kes oskas meid abistada maksimaalselt. Kui pärast sõda hakkas pihta vabam aeg, siis meie Aipolovo lastekodu poisid läksid Siberisse otsima jälgi meie lastekodudest, et saada ülevaade, kes kuidas on olnud ja hukkunud.

Vadim oli see, kes oblastikomitee tasemel viis nad käekõrval kõige kõrgemate ülemuste juurde ja kindlustas neile kahe nädala jooksul kõikide lastekodude külastamise. Igal pool võeti neid hästi vastu.

1989. aastal august–september oli minu arvates Venemaal Tomski oblastis parim aeg uurimistöödeks ja kõik suhtusid meisse heasüdamlikult. Minu hea kolleeg Aigi Rahi-Tamm võib kinnitada, et kui nad läksid koos Aadu Mustaga Tartu ülikooli ajaloolastena Tomski oblastisse, siis me olime kirjutanud Vadimile juba ette, kes on tulemas. Vadim viis nad käekõrval arhiivi ja arhiivid avanesid täielikult. Teiste soovist midagi niisugust ei olnud võimalik saada.

Kõige tähtsam on see, et ta ise läks arhiivi siis, kui veel ei tohtinud neid dokumente avaldada. Ta pani oma käega kirja minu ema toimiku, oma peenikese ilusa käekirjaga kirjutas kogu dokumendi välja. Jüri Lehtranna ema pere toimiku ja Kalju Tuuliku, kuni kolm toimikut on tema käekirjaga kirjutatud ja salaja arhiivist välja toimetatud 1992. aastal.

Neist dokumentidest sain ma täieliku ülevaate meie otsingutest, tagaajamistest ja kõigist neist asjadest. Leidsin ka hämmastava dokumendi, kus oli kirjas, et Peep Varju on surnud 14. aprillil 1942. Nii et ma olen siis surmast tagasi tulnud.

Tõepoolest, ma olin ainuke, kes seitsmeliikmelisest perest ellu jäi. Aga minu õde Ell suri 4. aprillil, kümme päeva varem ja kuna venelased ei osanud meie nimesid kirjutada, ega nad ei hoolinudki sellest, siis nad ajasid segamini õed-vennad. Ell ja Enn, üks tehti poisiks, teine tüdrukuks.

Ellu surm ongi ainuke, mida ma täpselt mäletan, kuna olime põrandal kõrvuti. Ta tõusis korraks, ohkas, langes tagasi. Teda enam ei olnud. Pärast seda jäin ma väikevennaga üksi, pärast ema surma jäi väikevend. Elas viis kuud ja kaheksa päeva, suri 20. mail 1942. Pärast seda päästis meid lastekodu.

Vadim pani kirja praktiliselt kõik, mis oli saada Tomski oblasti arhiividest. Tema käekirjaga olen saanud kõikide sinna saadetud eestlaste nimed. Üle 200 nime, kes olid kartoteekides ja arhiivides. Tänu temale oleme saanud hiljem täpsustada väga paljusid andmeid inimeste saatuse kohta.

Aga suure osa materjali me kogusime mälu järgi. Näiteks üks Maie kirjutas oma mälestustes, kuidas maeti kaht eesti last sealsamas Aipolovos juulikuus, kuhu me saabusime 10. juulil 1941. Üht ta kirjeldas kleidi järgi, teist kingade järgi. Tänu niisugustele mälestuskildudele meil õnnestuski kindlaks teha kuupäevad, millal kaks väikest eesti tüdrukut surid.

(...)

Nii et tänu Vadimile oleme meie saanud maksimaalse informatsiooni meie virulaste, leedulaste, lätlaste, moldaavlaste, kõigi õnnetute laste saatusest, kes seal imekombel ellu jäid ja suutsid oma mälestusi hiljem edasi anda.

(...)

Merle Karusoo. Foto: Raul Mee/ Postimees Grupp

Merle Karusoo: Leinapäeval olid Vabaduse platsil teadetetahvlid, kus küüditamist nimetati inimsusevastaseks kuriteoks. Maarjamäe Memoriaal nimetab leinaseinale raiutuid kommunismi ohvriteks. Ma jäin kuulama kõnesid, aga ei kuulnud, sest tehnika vedas alt. Seepärast ma ei tea, kas esmaspäeval nimetati toimunut genotsiidiks. 

Küsimus külalistele, võib-olla naiivne, siis palun vabandust. Kas Eesti riik nimetab neid küüditami9si ja sellega seonduvat genotsiidiks? Kas Euroopa Liit ühineb sellega? Kas Venemaa võtab selle omaks? Kuidas lätlased seda nimetavad, kuidas leedulased?

Peep Varju: Mulle tundub, et Eesti riik ei ole praegu selleks kõigeks valmis. See on tõepoolest genotsiid, see on sõjakuritegu. Siin ei ole ühtegi võimalust sellest kõrvale põigelda.

Ma olen aru saanud nende uurimistööde käigus, et Venemaa proovib igatepidi seda pisendada, vähendada. Tahavad rõhutada, et oli liiga väike arv, keda tapeti. Aga rahvusvaheline konventsioon genotsiidi kohta ei too kusagil välja, et mingisugusest arvust tuleks lähtuda. Juba laste puhul on öeldud, et genotsiid on see, kui lapsed saadetakse välja oma kodumaalt, oma territooriumilt. Rääkimata sellest, kui neid on tapetud, on pommitamistel hukkunud ja nii edasi.

Siin ei ole absoluutselt mitte mingisugust võimalust sellest kui genotsiidist kõrvale põigelda. Minu arust ongi kõige rängem süütute laste hävitamine. Kindlasse näljasurma viimine. Või nagu Tallinna pommitamisel, kui 50 last 9. märtsil 1944 hukkus genotsiidi ohvritena. See ei ole juhuslik sõjaohver, see on sihilik hävitustöö.

Aigi Rahi-Tamm: Ma arvan, et meie juristid on sellele oma hinnangu andnud. Tegu on inimsusevastaste kuritegudega.

Kas ja kuidas mingi riik seda tunnistab või mitte, on küsimus neile. Meie jaoks oli ja on see kuritegu. Vähe on üldse Eestis peresid, keda need sündmused poleks mingilgi moel puudutanud. Selles mõttes ma ei paneks siia üldse küsimärki.

II lugu: «Laske ta maha!». Loeb Katrin Saukas.

Aigi Rahi-Tamm jutustab tagasitulnute kohanemisraskustest.

Aigi Rahi-Tamm: Pärast Liisi lugu on see küsimus, et kus need küüditamise lood õieti lõppevad. Kas Eestisse tagasijõudmine oli pääsemine? Kes olid need, kes tulid? Kes olid need, kes neid ootasid? Kas neid oodati? Või olid nad hoopis võõrad?

Selles mõttes ma olen igati nõus Merle Karusoo eessõnaga. See lugu ei saa kunagi valmis. Aastaid ei teadnud me tegelikult midagi neist võõrastest lastest.

Võib-olla ajaliselt need aastad polegi ju nii pikad. 1941 viidi, 1946, 1947, 1948 jõudis üks osa 1941. aastal viidutest Eestisse tagasi. Peamiselt lapsed. Tuldi nii ametlike paberitega, aga mõned ka lihtsalt põgenesid.

Kas neil oli kuhugile tulla? Kas neid oli kedagi ootamas? Oli hea, kui vanaisa, vanaema, tädid, onud võtsid lapsed enda kasvatada, aga paljudel polnud seda võimalust.

Tegelikult olid ju need tagasituleku lood ainult väga poolikud lood. Enamus neist lastest, kes 1941 viidi ja 1946.–48. tagasi jõudsid, neid hakati uuesti tagasi viima 1949 ja 1950. Sõjajärgselt oli põgenemiste arv massiliselt kasvanud. Evakueeritud tulid. Küüditatud kasutasid samamoodi seda võimalust tagasi tulla koos evakueeritutega.

Aga nüüd ikkagi need hoiakud, mis olid Eestis ja mis võib-olla tulevad meie jaoks rohkem nähtavale 1950. aastate kontekstis. Kui 1954. aastal oli esimene amnestia, mida anti lastele – lapsed, kes olid sünniaastaga 1938, võisid, kui neil oli kuhu tulla ja kes neid Eestisse ära viis, koju tagasi jõuda või õppima minna. Enamus tuli 1956, 1958, 1960, aga olid need, kellele olid seatud peale päris suured piirangud ja nad jõudsid Eestisse tagasi 1967, 1968.

See tähendab, et mitte kõigil ei olnud võimalust tulla ja kõigil ei olnud ka soovi tulla. Vadim Makšejev ei tulnud Eestisse tagasi. Tema võrdlus oli see, et Eestisse tulek tähendaks tulekut surnuaeda. Neid inimesi, keda tema Eestist mäletas, Eestis enam ei olnud. Või üks lapsena 1941 küüditatud, 1949 uuesti küüditatud, kellel oli võimalus 1950. aastatel tagasi tulla, siis ta teatas selle peale, et ei, ma ei lähe Eestisse tagasi, ma ei lase ennast kolmandat korda küüditada.

Need on üks osa probleemidest. Polnud kohta, polnud kodu, kuhu tulla. Aga teiselt poolt just Eesti inimesed ise – need, kes olid kõik aastad kohapeal elanud, mis oli nendega juhtunud ja mis oli neist saanud. Kui kaugele ulatus kohanemine uute oludega? Kui palju oli julgust võtta plekkidega inimesi enda juurde? Neid toetada, tööd pakkuda?

Ja loomulikult need peatükid, mis jäid koolide seinte vahele. Lapsed, kes tulid tagasi, nende eesti keel oli väga vigane. Kui seda üldse oli. Naerualuseks saadi kohe kindlasti. Sõltus väga palju õpetajast – kes andis selle võimaluse lapsele eraviisiliselt pärast tunde kohustuslikud asjad ära teha, kes mitte.

Väga paljud eesti lapsed läksid õppima vene koolidesse. Tavaline oli see, et need, kes soovisid kõrgkooli minna, läksid venekeelsetele õppekavadele.

Oli väga palju sügavaid probleeme, millest ei räägitud. Ja ei räägitagi, sest need tekitavad ebamugavustunnet, piinlikkust. Need asjad ongi meil jäänud rääkimata.

Seetõttu on minu jaoks ikkagi seesama küsimus: kus on nende lugude lõpp?

III lugu: «Võõral keelel pole võimu...» Loeb Markus Andreas Auling.

Merle Karusoo: Esimene kohtumine tollal küüditatud Virumaa lastega vapustasid meid kõiki. See oli Vasjugani-äärsetes näljakülades ellujäänud laste esimene suvepäev. 1989. Me nimetame neid Aipolovo lasteks, sest mitmeid neist said kokku Aipolovo lastekodus.

Tegelikult oli kokkutulnute seas ka tollaseid lapsi Toguri väikelastekodust ja näljaküladesse jäänutest. Kogunemiskutse kirjutas mees nimega Jüri Lehtrand. See oli aeg, mil alles hakati rääkima, alles otsiti üksteist.

Me tegime juba neil paaril päeval väga palju intervjuusid ja jätkasime hiljemgi. Intervjuude mahakirjutuste juurde kuulus alati aruanne. Siin üks neist.

Katrin Saukase aruanne, 10.–11. juuni 1989 Alajõel. 

Merle Karusoo: Venemaa on jäänud ainsaks riigiks, kes väidab, et Nõukogude Liit pole Eestit kunagi okupeerinud. Nürnbergi protsessil 1946. aastal asitõendina esitatud Molotov–Ribbentropi salaprotokollide tekstid tunnistas Nõukogude Liit võltsinguks. See võeti omaks ja tühistati alles 1989. aastal.

Jalta lepinguga määrati meid NSVL jurisdiktsiooni alla. Selle eest on vastutavad nii Inglismaa kui Ameerika Ühendriigid.

Mina kutsun esimest veealust toru Putin–Schröderi paktiks. Nüüd on vältimatu juba teine toru. Tänu Ameerikale. Jälle on käed löönud just Saksamaa ja Venemaa. Kas keegi tõesti usub, et 5. paragrahv peab , kui see on majanduslikult ebasoodne euroliidule ja/või USA-le?

Tihti on küsitud – miks peab neid õudusi mäletama. Sellepärast, et õudus ei korduks.

Kuni pole sündinud uus Nürnbergi kohus, mis annaks hinnangu Nõukogude Liidu inimsusevastastele kuritegudele, ei ole me kaitstud.