Anti Saar: Hea lasteraamat peaks meeldima ka suurtele

Geomeetria pole võõras - Anti Saar Tartus Aparaaditehases, kus asuvad ka tema töökoda ja kabinet. Foto: Margus Ansu

Anti Saar teeb palju asju. Peale kirjanduse teeb ta ka mänge. Eelmisel aastal kirjutati, kuidas ta ehitas puu otsa maja. Oma kätega. Tema viimane raamat «Kuidas minust ei saanud kirjanikku» on ka natuke inseneriteaduslik ja ehitab maailmu neid samal ajal lõhkudes või vastupidi. Ühesõnaga, mängides. Elab ja töötab ta muidu peamiselt Tartus. Kuna tunneme juba ammu, võtsime sinatada.

Kirjandusloos on metafiktsioon ehk raamat raamatutest oluline žanr, põhimõtteliselt algas sellega romaanikunst, kui pidada Cervantese «Don Quijotet» esimeseks kaasaegseks romaaniks. Kuidas eesti lastekirjanduses selle varasemate pretsedentidega on?

Praegu meenuvad mulle ainult Robert Vaidlo «Lood Kukeleegua linnast», kus tegelased elavad korraga lapse joonistusvihikus ja päris maailmas. See ilmus juba rohkem kui pool sajandit tagasi. Aga hiljem? Vot ei tulegi ette. Välisautoritest võiks kohe nimetada Donald Bissetit («Kõnelused tiigriga») ja James Krüssi («Minu vaarisa ja mina»). Aga laiemalt võttes, nagu märgid, on igasugune kirjandus rohkem või vähem meta – juba alates renessansist, alates sellest, kui tekst ei vahenda enam ilmutust, vaid väljendab autori eneseteadvust kokkuleppelises keeles.