Nädala krimi ⟩ Teadustöö Võrtsjärvel tõi kriminaalsüüdistuse

Kas teadustöö või röövpüük? Foto: Fotomontaaž: Karel Reisenbuk

• 2019. aasta suvel toimusid Ain Järvalti kodus ja töökohas läbiotsimised
• Süüdistus: kalavarude seisundi parandamise asemel toimus röövpüük
• Järvalt: eks see tellitud töö tundub olevat

Just täpselt nii kurioossena kõlabki aasta alguses kohtusse saadetud prokuratuuri süüdistus, mille järgi on kaks Eesti Maaülikooli kalanduse õppetooli töötajat pannud toime kriminaalkuriteo. Neist üks kõrgelt hinnatud ja tunnustatud hüdrobioloog Ain Järvalt, kes on Võrtsjärve kalavarude eest seisnud ligi 40 aastat.

Lugu hakkas harg­nema juba 2019. aasta suvel, kui Järvalti ja tema paarimehe laevakapten Jüri Zirki koju ja töökohta sadasid ­sisse läbiotsijad, kes keerasid kõik pahupidi. «See oli üle mõistuse,» ütleb ­Järvalt. Seda tegid ametimehed seetõttu, et ­leida asitõendeid, mis tõestaksid, et mehed on teaduspüügi varjus tegelenud millegi hoopis hämaramaga ning kalavarude seisundi parandamise asemel on järvest pahatahtlikult püütud kala hoopis selleks, et saak siis rahaks teha.

Süüdistus: kahju 18 415 eurot

Ain Järvalt 2015. aastal Võrtsjärvel toimunud katsetraalimisel. Järve kalavarude eest on Järvalt seisnud juba ligi 40 aastat. Foto: Elmo Riig/SAKALA

Keskkonnainspektsiooni ja ­prokuratuuri süüdistus puudutab 2018. aasta ­lõppu ja 2019. aasta algust. Maaülikoolile oli keskkonnaministeeriumi ­kalavarude osakond selleks perioodiks ­väljastanud kaks eripüügiluba Võrtsjärvele, et ülikool võiks uurida järve kalavarude seisundit. 2018. aastal välja antud loa eesmärk – lisaks kalavarude seisundile – oli uurida mõrrapüügi selektiivsuse ja kulutõhususe suurendamise ­võimalusi. Seda iroonilisemalt kõlab meestele ­esitatud süüdistus, mille järgi ­tegeleti ülikooli egiidi all hoopis julma röövpüügiga. ­Lubade olemasolul oli seda ­teoreetiliselt ka lihtne teha, sest püütav kogus oli loas jäetud piiramata ning kalastada võis palju tahes, vastavalt konkreetsele tööle. Süüdistuse järgi olid mehed omavahel kokku leppinud püügivahendite liigi ja ulatuse ning selle, et kala püütakse sihilikult selle turustamiseks. «Zirk ja Järvalt eirasid Võrtsjärvel ­püügivahendite asukohta valides teaduspüügi ­metoodikat ning eelistasid isiklikku kasu silmas pidades püügikoha võimalikult suurt saagikust,» seisab süüdistuses. Lisaks heidab süüdistaja ette, et kala on püütud kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendi, angerjarüsaga, mis inspektorid järvest välja tõmbasid.

Prokuratuur leiab, et kalapüügiga põhjustasid mehed 2019. aastal nelja kuuga looduskeskkonnale suure kahju, mis rahasse ümber arvestatuna on prokuratuuri hinnangul vähemalt 18 415 eurot. Samuti olevat mehed 2018. aasta detsembris tõmmanud järvest välja pool tonni kohakala, mis siis hiljem väidetavalt turustati. Tõsi, väljastatud eripüügilubade järgi teaduse eesmärgil püütud kala maha müüa ei tohi, ent Järvalt vannub, et seda ei ole nad ka kunagi teinud.

Tõendeid pole

«Nad võtsid meie analüüsivihikud ja arvutid, lugesid sealt meie kalaanalüüsiandmed maha, korrutasid trahvisummaga ja kogu lugu, tõendamata, kas me oleme müünud või mitte,» ütleb mees. Järvalti sõnul jagati teaduspüügilt saadud kala lihtsalt sõpradele ja tuttavatele laiali. Seda, mida kalaga tegema peaks, ei sätestanud täpselt peale ­müügikeelu ka eripüügiluba. Teadlase sõnul ongi ­tavapärane praktika, et kala jagatakse laiali. «Vahel viiakse jahimeestele või loomadele, aga imelik on ju näiteks koha lihtsalt metsa alla viia. Jagasimegi sugulastele, trennisõpradele ja kohalikele kaastöötajatele,» selgitab ta.

Maaülikooli limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt 2016. aastal. Foto: Elmo Riig/ Sakala

«Absurd!» põrutab süüdistuse ­peale Järvalt, kes on enamiku oma pikaajalisest teadustööst pühendanud just Võrtsjärve kalavarude hindamisele ning ­selle säilitamisele. «Püüad kõikse paremat teha, et kalavarusid säilitada... Tegime kõike, et järve kalastikul parem oleks, ja lõpuks tahetakse sinust mingit kuradi kriminaalsüüdlast teha, täitsa lõpp,» sajatab kohtu all olev Järvalt resoluutselt.

Mehe sõnul tegutsesid nad järvel Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi innovatsiooniprojekti raames. «Innovatsioon ju tähendabki seal seda, et me ei püüa 50 aastat ühte tüüpi mõrdadega, vaid üritasimegi seal kasutada selektiivsuse aknaid (püünise omadus tabada just parasjagu sobiva liigi ja ­sobiva suuruse ehk küpsusastmega kalu – autor) ning madala mõrdasid, kuhu jääb peenkala, mille suur hulk järves on ­selle tervisele üsna kahjulik,» kirjeldab ­Järvalt oma teadustööd. Selle tarbeks lasti Saaremaal lausa eriline püügivahend teha.

Et kohtumenetlus alles käib, on ­suvel oodata kohtusse tunnistajaid, kes Järvalti lootuses suudavad selle süüdistuse ümber lükata ja tõestada, et kala saadi tasuta. Prokurör Külli ­Saksa sõnul ei saa menetluse pooled tõendite sisu enne kohtuotsuse jõustumist ajakirjanduses avada. See võib mõjutada nii kohtuvaidluste kulgu kui ka tõendite objektiivset hindamist kohtu poolt. «Just kogutud tõendid annavad meile kindluse, et esitatud süüdistus on õigustatud. Küll aga mõistab Eestis õigust kohus, mistõttu tuleb meil need tõendid ja täpsed seisukohad tõendite kohta esitada kõigepealt kohtule ja alles pärast kohtuotsuse jõustumist on meil võimalik neist tõenditest ka ajakirjanduses lähemalt ­rääkida,» sõnab ta.

Vaidlus käib püügiriista kvalifikatsiooni üle

Ain Järvalti hinnangul on etteheidete puhul, mis puudutavad keelatud püügiriista, tegemist keskkonnainspektsiooni suvalise tõlgendusega. «2018. aastal kirjutasin eripüügiloa taotlusesse, et püüame kuue eri tüüpi ja modifikatsiooniga mõrdadega. Siis see sobis. 2019 täpsustasin eripüügiloa taotluses veel, et tegemist on alla ühemeetrise mõrraga, kokku kolm tükki. Kalapüügieeskirjades on aga selle nimi rivimõrd. Keskkonnaministeerium on kasutanud mitmeid sõnastusi, nimetades seda nii angerjarüsaks kui ka alla ühemeetriseks mõrraks. Inspektsioon lihtsalt tõlgendas seda, nagu ise tahtis,» rääkis Järvalt, lisades, et suure tõenäosusega oli see pahatahtlikkus ja sihitud tegevus. «Ju kellelegi ei meeldinud, et olen 17 aastat limnoloogiakeskuse (limnoloogia ehk järveteadus – autor) juhataja olnud. Ei tahaks kedagi otseselt süüdistada, aga eks see tellitud töö tundub olevat,» rääkis mees.

Järvalti vaidlusalune püügiriist. Kohtu all oleva teadustöö tulemusena tehti ka ministeeriumile ettepanek muuta kalapüügieeskirjas rivimõrra iseloomustust. Foto: Erakogu

Järvalt ei mõista, et kui lubatakse terve ühe hooaja püüda sama riistapuuga, siis miks see järgmisel enam ei sobi. «Me teeme kalaettevõtetega koostööd, see on meil meetmemääruses kirjas ja selle töö tulemus ongi kalurite jaoks ja kalavarude säilitamiseks, ja siis ühel hetkel otsustatakse, et see enam ei sobi.

Nad keerasid mul 2019. aasta ikka täiesti tuksi, sest kolmeaastane projekt pidi siis otsa saama. Õnneks 2020. aastal seda siiski pikendati ja saime ühe hooaja veel. Ja siis ma panin ikka eripüügiloa taotlusesse, et kasutame erineva modifikatsiooniga mõrdasid, ja siis sobis jälle,» selgitas ta.

Menetlust juhtiva Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokuröri Külli Saksa hinnangul ei pea need selgitused paika. «Eeluurimisel kogutud tõendite, kohtuistungil osalenud asjatundja selgituste ja esitatud süüdistuse versiooni järgi ei vastanud järves olnud püügivahend püügiloas ega kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile. Kuna kriminaalasi on kohtus, siis annab tõenditele objektiivse hinnangu kohus,» ütles Saks.

Keskkonnaamet ei pidanud võimalikuks uurimisega seotud detaile kommenteerida, ent ameti uurimisosakonna juhataja Rocco Otsa sõnul ei sihi nende ametnikud oma tegevuses pahatahtlikult kindlasti kedagi, vaid amet tegeleb seadusega ette nähtud kontrolli- ja menetluskohustuste täitmisega.