ÜHE TEOSE LUGU ⟩ Varemetele rajatud kuulsus

Giovanni Battista Piranesi «Kaev» (1761). Ofort sarjast «Imaginaarsed vanglad», Mikkeli muuseum. Foto: Eesti Kunstimuuseum

Emotsioonide uurijad on tuvastanud kuus põhi­emotsiooni, mille äratundmis- ja väljendamisviisides võib üle maailma olla kultuurilisi erinevusi, kuid mis olemuslikult on omased enamikule inimestest: rõõm, kurbus, vastikus, üllatus, viha, hirm. Emotsioonidega toimetuleku esimene samm on need ära tunda, neile nimi ja kuju anda.

Üks universaalsetest emotsioonidest – hirm – on eriti võimas, kui see on hirm tundmatu ja nähtamatu ees. Ehkki hirmuemotsiooni käivitab mandelkeha meie aju sügaval sisemuses, on hirm omamoodi nakkav ja kollektiivselt võimenduv. Oma isiklike ja inimeste ühiste eksistentsiaalsete hirmude kujustajana on kunstilukku läinud Giovanni Battista Piranesi (1720–1778), kelle nägemuslikke arhitektuuri- ja linnavaateid leidub erakoguja Johannes Mikkeli kollektsioonil põhinevas Mikkeli muuseumis.

Memento mori

Piranesit on nimetatud «varemete Rembrandtiks». 18. sajandil oli üks aadlike Euroopa ringreisi olulisemaid peatuspunkte Rooma, kus oli võimalik tutvuda antiigi ja renessansi pärandiga ning tollal valitsenud barokk­stiiliga. Reisisuveniiridena populaarsed graafilised lehed kuulsate ehitiste ja linnavaadetega ning imaginaarsed antiigihõngulised kujutised tõid Piranesile rahvusvahelise tuntuse ja jõukuse. Edu tuli siiski autori enda heaolu hinnaga: noore kirgliku kunstnikuna Rooma saabudes, enda ümber kõige maise kaduvust kehastavaid ning mööduvust ja surma meelde tuletavaid varemeid nähes, tabas Piranesit füüsiline ja vaimne vapustus.

Tema loomingu põhiosa, ehitiste ja varemete «portreed», on visuaalsesse vormi valatud filosoofilised mõtisklused inimtegevuse ajutisusest ja kaduvuse vääramatusest. Samas ei saa öelda, et need oleksid oma hävingus üksi jäetud: Piranesi gravüüridel toimetab varemete vahel alati inimesi ja loomi, mängivad lapsed, jalutavad turistid – see on lagunemise ja elujõu duaalsus.