Suri «Nukitsamehe» ja «Karoliine hõbelõnga» režissöör Helle Karis

Helle Karis andis «Nukitsamehe» 35 aasta juubeli puhul saatele «Hommik Anuga» pika intervjuu. Foto: Kaader ETV saatest

Laupäeval suri 77-aastasena tuntud tele- ja filmilavastaja, stsenarist ja produtsent Helle Karis (varasema perenimega Murdmaa), vahendab ERR.

Helle Karis sündis 4. veebruaril 1944 Vändras tromboonimängija, orkestrijuhi ja muusikapedagoogi Tiit Karise (1911–1977) peres. Kui isa mängis Vanemuise orkestris, käis tütar Ida Urbeli balletistuudios (1952–1957). Pärast isa tööleasumist ERSOsse astus Helle Karis Tallinna 24. Keskkooli (praegu Tallinna kunstigümnaasium), kus õppis Leo Tõnissoni käe all.

Järgnes Henno Arraku maalistuudio ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis (1960–1962) ja Eesti Riikliku Nukuteatri õppestuudio (1962–1964). Pärast keskkooli lõpetamist 1962 läks Karis Eesti Televisiooni, kus alustas telerežissööri abina. 1965–1970 õppis telerežiid Leningradi Riiklikus Teatri-, Muusika- ja Kinematograafia Instituudis (LGITMiK), mille diplomit kaitses lavastuslike muusikafilmidega «Legend» ja «Orelimõtisklusi».

Instituudi lõpetamise järel alustas ETVs 1965. aastal režissöörina saatesarja «Contra mortem», mis oli eetris kaks hooaega (1965–1967). Järgnesid visualiseeritud, uuenduslikud luulelavastused «Luule veerandtund» (1966) Franz Kafka, Albert Camus' ja Bertolt Brechti loomingust; «Hamleti laulud» (1971, autor Paul-Eerik Rummo; saates osales Kaunase riikliku muusikateatri pantomiimitrupp, Jaan Tooming ja sekstett Kuldar Singi juhatusel), «Lahtisi lehti kirjaniku töölaualt» (1972-1973), «Luulet hilisõhtuks» (1973-1974), Peet Vallaku novelli instseneering «Hiiobi sõnum» (1976), lavastuslikud fotosaated «Must ja valge» (1966-1967, autor Peeter Tooming), «Teele, teele, kurekesed" (1968, skandaalne saade Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu lõpetajatest), kunstisaated «Seesam, seesam, avane!» (1968, koos Rein Saluriga), «Teatrirepliigid« (1968, koos Reet Neimariga), «Nõukogude Liidu rahvaste luulet» (1970), «Kirjanduslik kolmapäev» (1970/1972).

Helle Karis oli Evald Hermaküla assistent kõigi tema saadete, filmide ja lavastuste juures (näiteks Irena Haaki ülimenukas «Armastus, armastus», 1969; «Sõjapäevade laulud», 1969), «Säärane Ird ehk 100 aastat «Vanemuise» teatrit», 1970; aga ka kirjanduslik kolmapäev Gustav Suitsu luulest «Ühte laulu tahaks laulda»). Hermaküla ja Karis olid tegevad ka 1968. aastal teatrite suurprojekti jäädvustamisel, kui toimus Tartu–Tallinna telesild ning hilisõhtust dialoogi pidasid Kaarel Ird ja Voldemar Panso (novaatorliku otsesaate pildirida pole paraku säilinud).

1979 võeti Helle Murdmaa ametlikult tööle Tallinnfilmi, kus tema loominguline nägemus ei sobitunud tollal stuudio juhtkonnas valitsenud ideoloogiaga. Juba 1973. aastal oli pandud pikaks ajaks seisma töö Hans Christian Anderseni «Metsluiged» stsenaariumiga (film valmis 1987). Peatati 1976. aastaks esitatud «Päris kriminaalne lugu» (Eno Raua järgi) ja 1978. aastaks kavandatud «Poiste sõidud» (Rein Saluri järgi). 1976 esitas Helle kahe filmi ideekavandi ja režissöörinägemuse ning need kinnitati isegi Eestist kõrgemal – Moskva kinokomitees. Kuid Tallinnfilmi juhtkond ignoreeris otsust. Nii juhtus Arvo Valtoni «Mustamäe armastusega», millest filmi ei saanud, Kurt Vonneguti «Pikk jalutuskäik pühapäeva» anti aga teha Peeter Urblale.

Pärast Tallinnfilmist lahkumist 1989 avas Helle Karis Tallinnas J. Westholmi Gümnaasiumis enda filmiklassi baasil Ida-Põhja võrdleva uurimise ja loovuse stuudio Oriest Studio ning juhtis seda 1995. aastani. Koos õpilastega tehtust on olulisim dokumentaalfilm «Rein Sepp – teejuht mütoloogiasse» (1996). Filmikunsti on Karis õpetanud ka Viljandi Kultuurikolledžis (1997–1999). 1995. aastast juhib ta enda asutatud filmitootmisfirmat Myth Film.

Helle Karis on Eesti Kinoliidu (1985) ja Eesti Filmi- ja Videostuudiote Liidu (1997) liige, Eesti Filminaiste Liidu (1995) ja Muinas-Põhja Kultuuri Fondi (1996) asutajaliige.

Helle Karis on epohhiloovaiks nimetatud mängufilmide režissöörina liikunud muinasjutu («Nukitsamees», 1981) juurest mütoloogiasse («Karoliine hõbelõng», 1984) ja sealt eksistentsiaalsete probleemide juurde («Metsluiged», 1987). Dokumentaalfilmide autorina on ta olnud isiksuste portreteerija, loonud filme tuntud ja tunnustatud inimestest.