PM NÄDAL ⟩ Triin Ojari: «Arhitektuur on neetult aeglane kunst.»

Parimad majad on viimasel ajal ehitatud Tallinnast välja, ütleb arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari. Foto: Mihkel Maripuu

Arhitektuurimuuseumis on tänavu ümmarguste arvude aasta: täitus 30 tegutsemisaastat, neist 25 aastat Rotermanni soolalaos. Direktor Triin Ojari astub hoogsal sammul läbi tillukesi majamudeleid täis näitusesaali. See on tühi: õhtutunniks, mil saabub ajakirjanik, on muuseumi külastanud ainult viis inimest.

On see hea tulemus?

Ei, seda on väga vähe. Meil on sulgemistega juba kogemus ja üldiselt läheb ikka mitu nädalat kuni kuu, et inimesed hakkaksid tagasi tulema. Esimese asjana üldiselt ei tormata muuseumidesse.

Kas te võiksite teha näituse «50 Eesti kõige koledamat maja»?

See on huvitav jah, et sellise eesmärgiga ei anta raamatuid välja ega tehta näitusi. Meil on plaan teha ülejärgmisel aastal näitus sellisest nähtusest nagu postmodernistlikud 1980ndate lõpu eramud, mida paljud peavad väga koledaks: need olid teistsugused, tihti väga suured, jabura vormikeelega. Aga neid loonud arhitektid ja nende majade tellijad pidasid neid kindlasti ilusaks. On sümptomaatiline, et inimeste silmis ilusaks muutuvad majad eelkõige ajaga!

Mis teeb maja koledaks või ilusaks?

Tahaks öelda, et proportsioonid, materjalid, veel tuhat detaili ja siis lisaks seletamatu miski. Hea arhitektuur peaks olema selline, et seal on midagi natuke veel rohkemat sellest, kui tellija on nõudnud, nn lisaväärtus. Ma ei tea, kas nad on koledad, aga palju ebahuvitavaid maju ehitatakse tänapäeval kindlasti. Ega Tallinnas ju mingit esteetikakomisjoni ei ole – ehitusloa taotlus on üks lõputu kadalipp linnavalitsuses kuni ehitusjäätmete äraveo kooskõlastamiseni –, aga sellist kastikest, kas maja tegelikult ka linnaruumi kuidagi rikastab, seal ei ole.

Eks asi on tellijate julguses ka. Buumiaja tipus ja natuke enne seda tehti suhteliselt pööraseid asju. Oli mõnes mõttes selline mentaliteet, et kõik läheb, everything goes. Aga praegu on läinud kõik palju normeeritumaks ja konservatiivsemaks, mis muidugi tingimata ei pea olema halb. Aga kui ma vaatan viimaste aastate arhitektuuripreemiate ülevaateid, siis suur osa preemiaid on neljal-viiel aastal Tallinnast välja läinud. Parimad majad või linnaruumi projektid on kusagil mujal. Näiteks eelmine aasta läks Narva kaks preemiat.

Miks?

Arhitektide tavaline vastus on, et hea arhitektuur sünnib arhitektuurikonkursi tulemusena: sa selekteerid välja parimad ideed võimalikult suurest katlast. Avalikke konkursse teeb avalik sektor ning kui mõni riigimaja või keskplats väljaspool Tallinna valmis saab, on see väikelinnale suur asi. Tallinnas domineerivad suured kinnisvarafirmad ja ehituspilt on ärihuvide nägu, kes oma plaane nii avalikult ei aja. Uutest riigi raha eest ehitatavatest asjadest peaks järgnevatel aastatel Tallinna kerkima ERRi uus hoone praeguse raadiomaja kaissu (KTA arhitektid) ja puidust keskkonnamaja Noblessnerisse (KAVAKAVA arhitektid) – see võiks tulla uus ja põnev asi.

Kas arhitektid pingutavad konkursi puhul rohkem?

Vähemasti annab konkurss võimaluse nendele arhitektidele, kelle poole muidu arendaja esimesena ei pöördu. Nii mõnegi tänase büroo eduloo alguseks ongi olnud konkursside võitmine 2000ndate algul.

Kas kunagi on ka eraklient korraldanud konkursi oma eramu jaoks?

Ma tean, et Lätis üks mees korraldas täitsa rahvusvahelise kutsutud konkursi. Aga eks eramaja ehitades võetakse ka Eestis sageli pakkumised kahest-kolmest kohast.

Kas arhitektid saavad ise ka aru, kui nad on mõttetu maja projekteerinud, alistunud tellija diktaadile?

Ma arvan, et vastus on ei. Ma usun, et iga arhitekt teeb endast olenevalt parima võimaliku. Arhitektuur on – nagu arhitekt Maarja Kask seda kunagi defineeris – midagi teenuse ja taidluse vahepealset. Ühest küljest kategoriseeritakse arhitektuuri väga tihti kui majandustegevust, puhast teenust: tellitakse mingi hoone vastavalt oma soovidele ja nõudmistele ja linna ettekirjutustele ja nii edasi. Aga taidluspool on see X-faktor, mida on raskem defineerida ja mida, ma usun, iga arhitekt siiski igasse majja paneb: millises majas on inimestel hea olla, kuidas hoone krundile paigutada, et tekiks lisaväärtust, kust valgus tuleb jne. Hea arhitekt loob lahenduse, mida tellija ei osanud küsidagi.