Kultuuri Koda ⟩ Kuhu lähed, Eesti maa?

Toomas Kiho, Kalevi Kull, Tõnis Mägi ja Kaido Kama «Kultuuri koja» esimese saate salvestusel. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

«Kultuuri koja» avasaade küsib: «Kuhu lähed, Eesti maa?» Keskne konflikt, millest saade võrsub, on maatöö tegijate mõtteviisi ning looduskaitsjate mõtteviisi kokkupõrge. Tegu on praeguses ajas päris tõsise, eesti rahvast lõhestava vastuoluga.

Seda ilmestavad näiteks metsamajandajate ja linnukaitsjate vastuseis praegusel pesitsusajal või ka äsjane peaministrile üle antud pöördumine maa-, metsa- ja rannarahva nimel, millega ühines hulk põllumajandus-, jahindus- jm organisatsioone, mida omakorda vastustab looduskaitseline mõtteviis.

Kas need vastuolud on ületamatud? Kuidas üldse siit edasi saada? Kuidas valida oma tee majanduskasvu ja säästliku kahanemise vahel?

Stuudios arutlevad TÜ biosemiootika professor Kalevi Kull, muusik Tõnis Mägi, erupoliitik Kaido Kama ja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Eesti Kultuuri Koda kutsub kultuuritippude arutelutundi. Fookuses on laia kandepinnaga päevakajalised teemad. Sõnastame probleeme ja otsime uudseid lahendusi, inspireerides kuulajaid kaasa mõtlema.

Järgmine «Kultuuri koda» on eetris uute kultuuriloojatega 17. juunil.

Toomas Kiho, Kalevi Kull, Tõnis Mägi ja Kaido Kama «Kultuuri koja» esimese saate salvestusel. Foto: Kristjan Teedema/Postimees Grupp

Kiho tutvustas, et mõne nädala eest saatsid maa-, metsa- ja rannarahvast esindavad organisatsioonid valitsusele avaliku kirja. Pöördumise sisuks oli, et linnainimestest looduskaitsjad seavad liigseid piiranguid ning ei luba maainimestel oma traditsioonilist tootmisele põhinevat eluviisi elada.

Kama märkis, et esiteks tuleb arvesse võtta, et maainimesed pole homogeenne seltskond, kes kõik arvavad ja mõtlevad ühtemoodi. Tema ise on elanud üle 40 aasta maal ning ei jaga pöördumise koostajatega samu mõtteid. Samal ajal ei saa ta öelda, et kõik maainimesed mõtleksid samamoodi, nagu tema seda teeb.

Samuti on ta päris kuri erametsaliidu peale, mis on võtnud suure maarahva kaitsja rolli, kui tegelikult esindavad Kama hinnangul üsna kitsalt metsatööstuse huve. Kui isegi mõni Eesti paarisajast harvesterijuhist elab ka maal, siis see, mida harvesterijuhid teevad, ei ole seotud mõne kindla koha ja kogukonnaga.

Ta pole nõus pöördumise põhiväitega, et looduskaitselised tegevused suretavad maaelu välja. Kama argumenteeris, et pöördumises tuuakse negatiivselt välja Alutaguse rahvuspargi loomist, aga see oli sisuliselt looduskaitselises mõttes butafooria. Tegelikult toimus lihtsalt olemasolevate kaitsealade ja -režiimide loomine ühtseks tervikuks. Sealhulgas ka osad senised kaitserežiimid leevenesid. Seega ei saanud rahvuspark kui selline kindlasti põhjustada elanike massilist põgenemist.

Kama ise elab Karula rahvuspargis ning oma kogemuste põhjal julgeb väita, et isegi kui Eestis mõni inimene põgeneb looduskaitseliste piirangute tõttu maalt linna, siis Karulas on vastupidi. Neil on olemas tugev kogukond, kes on tulnud otsima kindlustunnet, et õhtul aknast paistev mets ei muutu üleöö kännustikuks.

Kiho tõi välja, et pöördumise suhtes oli kriitiline ka Postimehe Fookuse toimetaja Rein Kuresoo 18. mail avaldatud veerus. Kuresoo tõi esile, et neil päevil tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva Lahemaa rahvuspark. Just avaldati küsitluse tulemused, mille järgi neli viiendikku Lahemaa inimestest tegelikult naudivad looduskaitselisi piiranguid, mida rahvuspargis elamine kaasa toob.

Toomas Kiho. Foto: Kristjan Teedema/Postimees Grupp

Kiho selgitas, et kutsus Kalevi Kulli saatesse ühel põhjusel just seetõttu, et Kull käis aastaid tagasi välja idee, et Eesti võiks tervikuna olla üks rahvuspark. See tähendaks, et kõikjal võiksid kehtida mõned looduskaitselised või rahvuspargilised piirangud. Lisaremargina märkis Kiho, et Eesti on viimastel aastatel püüelnud maheriigi staatuse poole, mis tähendab, et üle poole kasutatavast põllumaast oleks mahemaa. Praegu on mahemaana kasutusel 23 protsenti põllumajandusmaast.

Kull jutustas, et rahvuspark on ennekõike püsieluviisi kaitse, mis võimaldab inimestel elada rikka loodusega ökosüsteemis. Ta rõhutas, et asju tuleb võtta rahulikult, sest kiiresti tegema hakates tuleb kergesti rumalusi. Aga kõige raskem ongi iseenese rumalustega toime tulla. Piirangud oleme sisse seadnud ikka selleks, et omaenda rumalusi ohjeldada.

Kull tõi välja, et riiklikud looduskaitsepiirangud ei ole oluliselt vanemad kui sada aastat nii Eestis kui ka üle maailma. Varasemalt hoiti loodust igatepidi kommete kaudu, aga tuleb tähele panna, et riiklikud piirangud on seotud tööstusrevolutsiooni ja sellest tulenevate hädadega.

Ta tõi näiteks Eesti, kus looduskaitse hakkas peale sellest, et kaitse alla võeti suured kivid, kui 19. sajandi lõpus hakati neid kive lõhkuma nii veskikivideks kui muuks. Kulli selgitusel loodukaitse niimoodi arenebki, et esmalt võetakse kaitse alla ilusad vanad kohad, ilusad suured loodusmälestusmärgid, seejärel aga eriliselt kaunid ja rikkalikud väiksed territooriumid.

Kull kirjeldas, et 1960. aastatel ilmub keskkonnakaitse ehk piiranguid pannakse üle ökosüsteemi. Esmalt mõnedele väga ränkadele mürkidele nagu DDT, samuti korstnatest tulevale väävlile ning radioaktiivsuse tasemele. Järjest tuleb piiranguid juurde, sest ega enne ei saadud aru, et nende ainete kasutamisel on hullud tagajärjed. Pool sajandi tagasi tekib suurem arusaamine süsinikuringest ja teistest aineringetest. Tekib mõistmine, et ükskõik mis aineringet me oluliselt muudame, igal juhul tulevad traagilised tagajärjed.

Probleem on võõrenergias ehk energias, mida ökosüsteemi tuuakse sisse, mida sellisel määral pole varem olnud. Terve 20. sajandi jooksul on olnud arusaam, et mida energeetilisemalt võimsam, seda parem. Nüüd aga on on näha, et selline mõtlemine on vale. On tõenäoline, et rahvusvahelisel tasandil hakatakse mõtlema piirangute peale, mis takistavad energiakasutuse ja tarbimise suurendamist.

Kalevi Kull. Foto: Kristjan Teedema/Postimees Grupp

Kiho leidis, et Kulli sisse toodud loosung «Citius. Altius. Fortius» on ökoloogilisest vaatevinklist seesama, mis on majanduskasvu absolutiseerimine. Majanduskasvu pidamine absoluutselt heaks ja taotlemisväärseks, paistab olevat see, mis on muu maa ja Eestimaa pahupidi pööranud.

Kama täiendas, et viiskümmend aastat tagasi alustas tegemist Rooma klubi ning tulid esimesed hoiatusraamatud. Tema jaoks on häirekellaks see, et kõige suurem kahju loodusele on toimunud just nimelt sellesama viimase viiekümne aasta jooksul, mitte varasema aja jooksul. Keegi ei saa öelda, et oih, me ei teadnud, sest meid on hoiatatud. Maailma rahvaarv on poole sajandi kahekordistunud ning maailma energitarbimine on kasvanud kahe ja poole kordseks.

Nii ongi Kama sõnul kurioosumiks, et ühelt pooleks võetakse kasutusele aina rohkem taastuvenergiat, aga teisalt kasvab ka fosiilsete kütuste põletamine. Maailma energiavajadus kasvab nii kiiresti, et võime jäädagi tuulikud üles panema. See tähendab, et ainus võimalus on teisest otsast asja kallale minna ehk mitte öelda, et paneme veel ühe tuuliku püsti, vaid öelda, et nüüd tarbime nii palju või muid võimalusi ei ole.

Kiho mõtiskles, et looduskaitse võib ka olla kaksipidise mõjuga: kui ühtesid piirkondi väga kõvasti kaitstakse, siis tundub, et nende piiride taga võib mis tahes tramburai lahti minna, seal ju kaitset peale ei ole. Tema meelest on taunimiväärne, et on tekkinud kontrast looduskaitsealuste maade ja nende maade vahel, kus elutegevusele piiranguid seatud ei ole. Ehk peakski siis võtma ideaaliks, et ei olegi ühtegi looduskaitseala, vaid igal pool majandatakse nii nagu looduskaitsealal.

Mägi leidis, et kõik on kinni inimese mõtlemises. Ei saa öelda, et sada aastat tagasi ei olnud niisuguseid probleeme, aga ahnuse protsent on kasvanud. Kodu ja kodumaa on Mäe jaoks üks ja sama asi – tema kodu on kogu Eesti. Samas mõnikord mõeldakse, et ah, mind ei huvitagi, mis seal Alutagusel või mujal toimub, aga sellisel juhul on mõtlemises, hariduses või eeskujudes asi kinni. Kui inimene ei muutu, siis asjad lähevad ikka nii, nagu nad senimaani on läinud.

Kaido Kama. Foto: Kristjan Teedema/Postimees Grupp

Teises saatepooles võeti vaatluse alla raierahu küsimus. Kama rõhutas, et maainimesel kevadel metsa saega asja ei ole. Ta tunneb isiklikult mitmeid väikettevõtjaid, kes teevad küttepuid ning nemad ostab juba talvel kokku materjalihunnikud, mida praegu lõhutakse ja riita pannakse.

Seetõttu on tema silmis butafooria jutt kolmekümnest või kuuekümnest tuhandest perekonnast, kus lapsed jäävad nälga, kui lindude pesitsemise ajaks kuulutatakse välja raierahu. Küsimus on vaid ehk selles samas seltskonnas, kes peavad 24/7 harvesteri peal töötama. See aga pole maainimese mure.

Kiho tõi välja, et huvitav on vaadata, et Eesti metsanduse arengukavas aastani 2030 pole kõige põletavamat küsimust ehk raiemahtu üldse pandud. Mis puudutab kevadist raierahu, siis tegevuskava näeb ette raierahu kehtestamist kaitstavatel aladel nii era- kui riigimaadel. Samas Kiho meelest on elementaarne, et kaistavatel aladel kehtib raierahu, võiks vaadata laiemalt. Talle tundub, et metsanduse arengukava raierahu asjas küll sammu edasi ei astu, vaid pigem vastupidi.

Kull arutles, et siin oleme suure valiku ees: kas esmalt majandus ja seejärel mõelda, kuidas loodust mitte liiga tappa või täiesti teistpidi, et esimene suund ja soov on ikkagi püsielu ja süsteemi rikkus. Sealsamas metsanduse arengukavas tuleb välja, et esmalt on lähtutud majanduse huvidest ning mitte mõeldud ökosüsteemi püsimise peale.

Praegu ekspordib Eesti puitu ja turvast sellises mahus, kui Eesti vabariigi alguses kogu Eesti üldse energiat tarvitas. Elanikkond samas on vaid veidi kasvanud. Metsa raiutakse palju muuhulgas sellepärast, et metsa lihtsalt viiakse välja, tõi Kull välja.

Kiho võrdles, et kui varasemalt sai metsa minna nii, et astud teelt kõrvale ja oled kõpsti metsas, siis nüüd ehitatakse teede kõrvale suuri kraave ning metsa minek on aina rohkem tõkestatud. See aga lõhub ka metsa sidusust.

Tõnis Mägi. Foto: Kristjan Teedema/Postimees Grupp

Veel räägiti kestlikust kahanemisest ning rahvusvaheliste kokkulepete saavutamisest, tunnetuslikust tagasiminekust tavalisest looduskaitses ning Rail Balticu ehitamisest.

Kama argumenteeris, et Eestis võiks elu toimuda nii, nagu see toimub praegu rahvusparkide niinimetatud piiranguvööndites. Ta ei näe, et sellest juhtuks mingisugust katastroofi või elu jääks seisma. 1980. aastatel raiuti Eestis iga aasta kolm miljonit tihumeetrit metsa, praegu raiutakse maha kaksteist miljonit tihumeetrit. Isegi kui Eesti metsapoliitika muutuks homnepäev, siis seda klattimist jääb veel meie lastele ja lastelastele.

Kull kirjeldas, et valik on, kas tehisilm meie ümber ja jalad seinal või rikas loodus ja meeste kehaline töö, käed mullas. Suuresti on see tema hinnangul ikkagi olnud meeste viga, et enam ei olda valmis füüsilist tööd tegema.

Kama rõhutas, et kui järgitakse Kiho kirjeldatud mõtteviisi ehk kui väljaspool kaitseala toimub ükskõik mis, siis ei aita ka see, kui pool Eestit on kaitse all. «Me peame hakkama ikkagi inimese kombel käituma kogu Eestimaaga, kogu meie ümbritseva keskkonnaga ja kui me käitume kogu Eestis viisakalt, siis ei ole ka seda rangelt kaitstavat ala nii palju vaja,» ütles ta.

Kiho võttis kokku, et talle jäi vestlusringist kõlama kaks sõnumit. Esiteks võiks kogu Eestis elada nii, nagu praegu elatakse rahvuspargi piiranguvööndites. Teiseks võiksid Eesti poliitikud võtta sellise suunatuse, et rahvusvahelised kokkulepped teiste riikidega viiksid nii kaugele, et saavutataks ülemaailmne kestlik majanduskasvu kahanemine.