Postimehe peatoimetaja asetäitja Marti Aavik ja Isamaa poliitik Kalle Muuli arutlesid Kuku raadio saates «Muuli ja Aavik» tulevaste presidendivalimiste üle, kus ikka veel pole esile tõusnud ühtegi kindlat kandidaati. Kellele on Jüri Ratase kandideerimine kasulik? Kas Keskerakond mängis valitsuse vahetamisel on poliitilise esikoha maha?
Aaviku hinnangul on kogu Eesti rahvas juba mitu kuud alandavas olukorras pidanud ootama, kas ja millal tuleb ühel inimesel pähe öelda, et ta kandideerib presidendiks. Enne Jüri Ratase viimast sõna ei taha isegi teised parteid hakata muid kandidaate esitama.
«Poliitiline loogika on arusaadav, miks see nüüd nii on läinud. Aga tegelikult see meeldiv olukord ei ole ja võib-olla nii ei peaks olema. Mina ütleks, et eelmise korra ehmatus on teinud meist liiga vähe idealistid. Ka ajakirjanikest muuhulgas,» sõnas ta.
Aavik selgitas, et arutlemise asemel, millist presidenti tahetakse ning millist rolli peaks ta täitma, on ka avalikkuse suhtumine väga poliittehnoloogiline.
Muuli võrdles, et põhimõtteliselt on presidendi valimised seaduse järgi sarnased riigikogu esimehe valimisega. See tähendab, et tegemist on erakondade kokkuleppega. Kokkuleppe järel peetaval salajases hääletuses võivad küll mõned hääled teistmoodi jaguneda, aga kogu protsess algab erakondade kokkuleppest.
Muuli argumenteeris, et seaduse järgi saab presidendi kandidaadi üles seada alles neli päeva enne valimisi. Kampaania on rahva ja ajakirjanduse ootus, aga ei vasta seadusele ning ka riigikogu esimehe puhul pole tavaks, et sellele eelneb mitmekuine arutelu eri kandidaatide üle.
Aaviku põhimõttelise veendumuse järgi peaks kandidaadid siiski olema teada varem kui paar päeva enne valimisi, et avalikkus saaks neid järele katsuda ja nõrgad kohad tuleksid välja. On selge, et kui valik tuleb tipp-poliitikute seast, siis nemad on juba varasemalt olnud suure tähelepanu all. Aga see ei pruugi nii olla, ütles Aavik. Muuli leidis, et sellisel juhul tuleks hakata muutma presidendi valimise korda.