Digisõltuvusest priiks – raske, aga mitte võimatu

Kerttu Kuku kustutas telefonist äpid ja vähendas uudistekülgedel käimist. Nüüd jääb tal rohkem aega oma lemmiktegevusele – lugemisele.  Foto: Sille Annuk

Kerttu Kuku, Poska gümnaasiumi abiturient, kasutas nutitelefoni ja arvutit, nagu teisedki tema eakaaslased. Asi hakkas käest minema, kui läinud aasta hakul rullus üle ilma pandeemialaine ja koolides mindi üle kaugõppele.

Kerttu arvuti ees oldud aeg kasvas hüppeliselt: ebamäärane olukord pani lehitsema uudistekülgi ja otsima viiruse kohta infot veebifoorumitest, samas käisid ka koolitunnid võrgu vahendusel. «Ma ei leidnud tervislikku rütmi, päevas tuli kaheksa kuni kümme tundi arvuti taga ära, mõnikord rohkemgi,» tunnistab Kerttu. Unerütm läks paigast, magama sai kella ühe või kahe paiku öösel ja hommikustesse tundidesse oli üha raskem jõuda.

«Kuidas see mind mõjutas? Minu olemine muutus halvemaks, olin kärsitum, vihasem, mul oli raske päris inimestega enda ümber suhelda ja sulgusin oma maailma,» meenutab Kerttu. «Ma ei julge öelda, et ebatervislik suhe tehnikaga oli ainus põhjus, aga kõik see kokku viis mind depressiooni.»

Ärevuse nõiaring

Nutitelefoni muutumist vaat et kehaosaks peegeldab kujukalt kasvõi tänavapilt: telefoni sõrmitsetakse käigupealt, rääkimata selle ennastunustavast näppimisest pargipingil istudes. Tänaval kihutab vastu isegi rattureid, kelle silmad on sõidu ajal naelutatud pihus olevale ekraanile.

Sõltuvusse võib sattuda arvutimängude mängimisest, kuid samuti võib vahetpidamata hüpata ühelt sotsiaalmeedia kanalilt või veebiküljelt teisele. Lisaks aju ülekoormusele süvendab pidev ühelt lingilt teisele libisemine keskendumisraskusi.

Minu olemine muutus halvemaks, olin kärsitum, vihasem, mul oli raske päris inimestega enda ümber suhelda ja sulgusin oma maailma, meenutab Kerttu Kuku.

«Mulle meeldis sotsiaalmeedias olla ja postitusi kerida, et vaadata, mis toimub,» ütleb Kerttu. «Lõpuks viis see enese teistega võrdlemise ja «toredate» kompleksideni.»

Tartu hariduse tugiteenuste keskuse psühholoog Ene Raid (pildil) tegeleb oma vastuvõttudel 12–18-aastaste laste ja noortega. Ta on märganud, et nutiseadmete liigtarvitamine põhjustab lisaks depressioonile ka ärevust, mille leevendamiseks ollakse ekraani taga veelgi rohkem. Tekib nõiaring.

Paljud lapsevanemad usuvad siiralt, et digivahenditest pääsu pole ning et neil on palju voorusi: laste silmaring areneb, nad õpivad inglise keelt, võibolla hakkavad kunagi tööle IT-valdkonnas. See kõik on teatud määral ka tõsi.

Emad-isad, kes hariduse tugiteenuste keskusse nõustamisele tulevad, ei ole aga sageli kursis, millist pöördumatut mõju lapse aju arengule liigne digivahendite kasutamine avaldab. «Ajuteadlane Jaan Aru on üks neid, kes nutitehnika ja aju teemal sõna võtab, aga neid inimesi võiks rohkem olla,» sõnab Raid.

Tasakaalu loomine

Kerttu sai kevade poole aja nii psühholoogi kui ka psühhiaatri juurde. Depressioonist välja tulek algas endale piirangute seadmisega. «Loobusin äppidest ja vähendasin uudistekülgedel käimist. Piisab täiesti, kui vaadata neid kord päevas,» ütleb ta.

Ene Raidi sõnul ei tohiks arvutiekraani taga või nutitelefonis olla üle paari-kolme tunni päevas, ent tema juurde jõuavad lapsed ja noored, kes on seal viis või kuus tundi, isegi 14 tundi ööpäevas. Siis pannakse koos perega kokku tasakaalukas päevakava: kui 24 tunni sisse mahutada kool, mõni hobi ja õueskäimine, sõpradega suhtlemine ning piisav uneaeg, ei jäägi arvutis olemiseks üle paari tunni, sest aju tahab vahepeal ka puhata.

«Kui inimene jõuab depressiooni või ärevusega abi otsima, on midagi sellist, mis on tema vaimset tervist mõjutanud, toimunud juba vähemalt kolme aasta jooksul,» märgib ta. «Ei ole nii, et depressioon tekib kahe kuuga, ­see on protsess.»

Kui lapse või noore nutiaeg väheneb, peab sinna midagi asemele tulema, ütleb psühholoog Ene Raid.

Ene Raid

Ene Raid on psühholoogikarjääri jooksul kogenud, et lahendused on lihtsad, kuid nõuavad kannatlikkust ja eesmärgist kinni hoidmist. Inimene suudab oma elu juhtida, kui ta on tasakaalus. See hakkab peale täisväärtuslikust unest.

Tema praktikas on nutisõltuvusest välja tulnud need lapsed ja noored, kes on oma elu teadlikult ümber korraldanud. Näiteks unerežiimi paika saamine võtab ligi kolm kuud. Inimese organismis toimuvad suured muutused, need nõuavad aega. Aga siin ei ole midagi võimatut, kui perekond istub koos maha ja arutab, mida teha. Nutisõltuvust tuleb vaadelda nagu iga teist sõltuvust, millest vabanemine nõuab tahet ja pingutust

Kõigepealt tuleb sõlmida kokkulepe. «Kokkuleppe tegemisel tuleb ilmutada paindlikkust,» soovitab Raid. «Proovime kõigepealt plaani A, vaatame, kuidas see toimib. Kui see ei tööta, valime plaani B. Vanem peaks olema lapse kõrval ja aitama.»

Teiseks, vanem peab kindlasti jälgima, et ta ise oma sõnade vastu ei käituks. Kogu pere peaks saama uue hingamise. Kui teismelise nutisõltuvusega ise toime ei tulda ja kokkulepped ei pea, tasub spetsialisti abi otsida.

Kolmandaks, kui lapse või noore nutiaeg väheneb, peab sinna midagi asemele tulema. See tähendab, et peres tuleb luua uusi harjumusi midagi koos teha.

Millised võiksid need pere uued harjumused ja rituaalid olla? «Kõige noorem laps, kes on minu juurde jõudnud, on kümneaastane,» meenutab Ene Raid. Selles vanuses arvavad lapsevanemad, et oh, ta on juba nii suur, las loeb ise. Aga õhtune kooslugemine või ettelugemine tähendab seda, et pärast on võimalik koos arutleda. Nii saab vanem õppida oma last tundma ja temaga ühendust luua.

Kui vanemad õpetavad lapsi iseenda ja ümbritseva maailma üle järele mõtlema, suudavad nad edaspidi oma elu juhtimisega hakkama saada. Pandeemia õpetas perekondi rohkem ühiselt looduses käima, seda tasub jätkata.

Peretraditsioonid ja tähistamised võiksid olla järjepidevad. Veel soovitab Ene Raid olla pool tundi enne magama minekut lastega koos ja rääkida, mis oli päevas toredat. «Kui selline rituaal on sisse harjunud, on see tugipunkt ka pingelistel aegadel,» kinnitab ta.

Sõnum eakaaslastele

Kerttu on ülemäärasest digitarbimisest enam-vähem lahti saanud ning taastub pere ja sõprade abiga depressioonist. «Õnneks tuli suvi. Olin palju värskes õhus, lihtsalt lubasin endal olla. Liikusin, taasavastasin oma lemmiktegevuse –raamatute lugemise. Vahepeal ma lihtsalt ei suutnud keskenduda,» kirjeldab Kerttu.

Mida ütleb eakaaslastele, kes kahtlustavad endal digisõltuvust? «Tasub uurida, miks ma olen arvuti taga rohkem, kui vaja oleks,» soovitab ta. «Analüüsida, miks ma tehnikat kasutan, mitte ennast piitsutada, et jälle ma mängin mänge või käin foorumis. Kuidas see mind mõjutab: kas aitab mul teha asju, mida mul on vaja teha, või lihtsalt kulutan aega.»

Ka temal tuleb veel ette libastumisi. Uute harjumuste tekkimine on keeruline ning eksimine ja uuesti alustamine on osa sellest. Kuid see on seda väärt.

Nüüd valmistub Kerttu Tartu ülikooli astumiseks. Valikus on kas kirjandus ja kultuuriteadused või infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu eriala.

Aju satub lõksu

Talis Bachmann Foto: Madis Veltman

Mis meid ometi ekraani külge kleebib? Tartu ülikooli psühholoogiaprofessor ja aju-uurija Talis Bachmann (pildil) on seda kirjeldanud nii: ajus on nn uudishimusüsteem, mis on meid evolutsiooniliselt sundinud pidevalt uut informatsiooni hankima, et ellu jääda. Kuna infotulv on praegu tohutu, on aju uudishimusüsteem rängalt üle koormatud.

Aju väsib, sest inimese bioloogiline olemus ei ole suutnud tehnika arenguga toimunud muutustega kohaneda. Ajuväsimus võib väljenduda ärevushäiretes, keskendumisraskustes, kroonilises väsimuses, impulsiivsuse kasvus, asendustegevuste otsimises, läbipõlemissündroomis.

On selge, et digimaailma mõju laste tundlikule ja alles arenevale ajule on palju tõsisem kui täiskasvanute puhul. Praeguseks on laste ja noorte nutisõltuvusega kaasnevaid kahjulikke mõjusid piisavalt uuritud, et kindlalt väita: iPad või nutitelefon beebi ja väikelapse hoidjaks ei sobi ning digihügieeni tuleb kogu perega harjutada juba maast madalast. Tiia Kõnnussaar

Vt ka https://arvamus.postimees.ee/3880057/tiia-konnussaar-kui-aju-huugab-taistuuridel