INTERVJUU ⟩ Liigse solvumise vastu aitab munapiiks!

Saint Cheatersburgi ainus püsiliige Indrek Spungin Hiiumaal. Leia pildilt ka teised bändi liikmed! Individuatsiooni eesmärgiks on saada sõltumatuks eneseküllaseks saareks, leiab ta. Foto: Indrek Spungin

Tänavune aasta on siiani olnud päris hea aasta. Tundub, et vaktsiin töötab, ja Saint Cheatersburg on üle mõne aja andnud välja uut muusikat. Ja ka vana. 19. mail ilmus nende uus LP «Juan Ratón». Aprilli lõpus andsid nad välja oma kõige varasemat materjali pealkirjaga «Songs From The Second Floor». Selle post-punk/psühhedeelia/glam/dub/funk/eiteamis-bändi liikmed on praegu Indrek Spungin, Sven Liba ja Alvin Raat. Plaadilt on kohe ilmumas ka esimene singel «Rules». Plaadi esitluskontsert toimub 17. juunil Tallinnas Uue Loomingu Maja avamisel. See on aadressil Manufaktuuri 5, endine Balti Manufaktuur. Rääkisime Indrek Spunginiga, kes on olnud bändi ainus püsiliige.

Varem andsite suhteliselt lühikese aja jooksul välja kolm EPd (2014–2015), üks parem kui teine. Tol ajal ütlesite, et EP on väga mõistlik formaat. Sel aastal kaks täispikka plaati: üks on põhimõtteliselt teie kõigi aegade esimene ja teine hetkel viimane. Omamoodi maaniline käitumine?

Kui keegi ever ütleb, et midagi on kusagil «mõistlik», niimoodi rõhutatult, paaniliselt, vahunire suunurgas, siis kahtle esimesel võimalusel tema terves mõistuses. See inimene on tõenäoliselt hull või valetab ja tegemist on lõksuga. Igatahes mõistlik oleks seda vältida. Mis puudub EPsse, siis see ongi väga mõistlik formaat, juhul kui rohkem lugusid ei suuda punnitada, aga kui punnitamine sobib, nii loomuldasa, siis palun väga, LP-formaat. Me varem lihtsalt ei viitsinud eriti punnitada, aga nüüd, nagu näed, punnitame täiesti vabalt. Kes ütles, et punnitamine pole omandatav!

Soovitate plaadi ühes loos kanda make-up’i nagu mees. Mul üks sõber kunagi keeldus autos turvavööd kinni panemast. Seletas oma teguviisi nii, et kui suren, suren nagu mees. Kas need kaks asja võiksid kuidagi omavahel sarnased olla?

Su sõber ilmselt mõtles, et mees peab olema vaba ja kui on vaja läbi esiklaasi välja lennata, siis mingi nõme vöö ei saa seda takistada. Õige. Samas, kas tõeline, vabaduse ideaale au sees hoidev mees laseb nii hõlpsalt oma elu ohjad pimeda juhuse varjus mingitele füüsikaseadustele kinkida?

Mis puutub meigi kandmisesse, siis annab siingi tooni meheliku põhivajaduse, vabaduse ihaluse printsiip. Vastupidiselt naistele on ehitud mees vabam kui ehtimata mees, sest ta astub üle karja normist ja karja norm on vaimsete kääbuste pärusmaa. Milleks leppida täiesti tahumatu näoga hirmus, mida teised arvavad, kui kunagi ei tea, millal keegi või sa ise endast pilti teed, ja pilt, see on midagi, mis jääb igavesti alles. Samas pole midagi püsimatumat ja ühtlasi loomulikku arengut takistavamat kui teiste arvamus.

Teiste arvamus on enamasti luul meie peas, peegeldades meie enda hinnangulisust. Võtame selle teadmise omaks, et lasta tast lõplikult lahti. Huulepulk on sõber taskus. Värvitud mees ei ole mitte ainult vabam, vaid ka palju ilusam. Kui me eeldame, et naised võiksid meiki kanda, aga meestele pole see justkui kohane, siis implitsiitselt eeldame, et naised on loomulikus olekus kuidagi koledamad, kuid ajalugu kinnitab veenvalt, et see on vale. Pigem vastupidi, nii välise kui sisemise ilu mõttes on naistel selge eelis. Seega, kui mingist on mingit kasu meessoo ilu ja eneseteadvuse edendamisel, siis mitte miks mitte, vaid just nimelt: mehed, edasi, värvikamalt ja pea püsti!

Kui olulised lugude pealkirjad üldse on? Kas nad sisaldavad mingit võtit?

Võivad, aga ei pruugi. Nad võivad tahtlikult eksitada või olla ka puusalt pandud ja seetõttu mõjuda just tähenduslikumalt kui püüdlikult laulu mõtet (mida enamasti polegi) kokku võttev pealkiri.

Kas Saint Cheatersburgi muusikale lähenemiseks peaks mingi võti olema või saab ka niisama?

Viiulivõti võiks ikka olla väikene. Üldiselt on muusikaga samamoodi nagu kaevuriga, see kas töötab või ei tööta. Kui töötab ehk tekitab mingeid meelelisi sõite ja/või kehalisi tõmblusi, siis ongi võti käes ja ilu põues. Alati võib hakata ka dekodeerima, miks ikkagi nii ja mitte teisiti; kelle mõjul just selline soolotrumm ja mis kavatsustega naasugune kidra-sound; on see ajast ees või ajal jalus; kas siis, kui lugu tagurpidi mängima panna, kostab mingi saatanlik sõnum või mitte jne. Võimalusi on palju ja see on omaette lõbus valdkond, millel pole muusikaga enamasti mingit pistmist.