/nginx/o/2008/06/15/49546t1h8759.jpg)
Head kolleegid!
Selles umbusaldusavalduses ei ole loodetavalt mitte midagi isiklikku ja see, mida me näeme sotsiaalministeeriumis olevat välja kujunenud, ei ole sugugi mitte ainus koht, kus see asi on välja kujunenud. Nüüd natuke lähemalt sellest «sellest asjast».
Tegemist, ma arvan, on päris kompleksse probleemiga, mille üks osa on kindlasti seotud infosüsteemide kavandamise, ülesehitamise, planeerimise ja korraldamise suutmatusega, mis ei puuduta kaugeltki mitte ainult sotsiaalministeeriumi, vaid riigi ja valitsussektorit tervikuna.
Süsteem ei armasta inimest
Väga sageli panustatakse infosüsteemidesse, mille ergonoomikasse ehk inimesepärasusse ei panustata üldse mitte ja tulemuseks on see, et infosüsteem ise toimib ebaefektiivselt nii selle infosüsteemi klientide kui ka selle infosüsteemi teises otsas olevate ametnike suhtes.
Kui me küsime, et kelle vastutusala see on, siis loomulikult, tinglikult öeldes, me võime öelda, et see on nende patsiga poiste süü, kes on teinud paha programmi. Aga loomulikult on see ka haldusala juhtiva ministri küsimus ja kaasajal peame aina rohkem ja rohkem mõistma seda, et infosüsteemid peavad olema ergonoomilised ja infosüsteemi viga ei tohi muutuda inimese jaoks tegevuseks, mis tema ebamugavust märkimisväärselt suurendab.
Maripuu on asendamatu?
Antud juhul see kahjuks on juhtunud. Antud juhul me võime öelda, et vigu, mida parandada, on hästi palju. Ma oletan, et loomulikult, nagu me oleme kuulnud, võib osutuda ja ollagi minister Maripuu üks motiveeritumaid inimesi neid muutusi esile tooma, aga mind isiklikult - ja ma arvan, et paljusid siin saalis olijaid -, paneb tundma kõhedust see, kui hakatakse rääkima asendamatutest inimestest, eriti kriisiolukorras.
Esialgu on see üks lihtne märk ühest ministeeriumist, kus väidetakse, et on asendamatu ja kõige motiveeritum minister. Juhul kui ühiskonna demokraatlik protsess ja ülesehitus sellele õieti ei reageeri, siis me kuuleme varsti ehk asendamatust valitsusest jne, jne ja need on ühes demokraatlikus riigis halvad märgid.
Liblikatiiva efekt
Nüüd, kui minna laiemaks, siis tegelikult ju teine pool sellest probleemist või asjast, millest täna jutt on, on võimetus planeerida oma tegude tagajärgi. Riigi korralduses ongi tõenäoliselt olemas see nõndanimetatud liblikatiiva efekt ehk ilming, kus väga väike ja ükskõikselt tehtud muudatus või otsus kulmineerub nädalate, kuude ja võib-olla isegi päevade jooksul päris suureks probleemide hulgaks.
Seda on põhjust ette näha ühiskonnakorralduses. Eriti oludes, kus üldiselt majanduses ja ühiskonnas läheb kehvasti, on see ettenägemisvõime möödapääsmatu. Kui me läheme selle teemaga veel laiemaks, siis ei ole tegelikult sotsiaalministriga seonduv ainuke koht, kus me samasuguseid planeerimisvõimetuse probleeme näeme - teine koht on loomulikult keskkonnaministeerium.
Ehk olud, mis juba ette hoiatatult on tekkinud planeerimisvõimetuse tõttu, on täna käes. Rikutakse tugevalt tööseadusandlust jne.
Tegelikult ma arvan, et selle ebamugava ahela võiks tänasel päeval lõpetada! Ja nagu mu üks kolleeg väga tabavalt ütles, tänane situatsioon on tegelikult riigi jaoks milline? Kui spordivõistluste analoog tuua - hüppab Maripuu, valmis panna Tamkivi. Aitäh!
(Naer ja aplaus saalis)