Miks üleüldse tegeleda asjade parandamisega, kui katkiläinud eseme võiks ka ära visata? «20midagi» taskuhäälingus oli külas Paranduskeldri kogukonna eestvedaja ja aktivist Jiří Krejčí, kes on Prahast Tartusse kolinud ja eesti keele ära õppinud tšehh.
Krejčí leidis, et ta omandas eesti keele nii ruttu, et ta ei jõudnudki kuidagi muuta oma nägemust kohalikest inimestest. Küll aga on ta ise Tartus elades muutunud külmemaks ja kibestunumaks, naeris Krejčí.
Kaks aastat tagasi asus ta Tartu Ülikooli religiooniuuringute ja teoloogia erialale. Krejčí selgitas, et tal oli silm peale pandud muutuste juhtimise magistrikavale, aga sellele kandideerimiseks on vaja ära teha mõni bakalaureusekraad.
Laiemalt aga on Krejčí eesmärk see, ta ei peaks kunagi tegema üheksast viieni tööd. Mingil moel on tema tegevused alati panustanud säästvasse arengusse. Nii ka Paranduskelder ning «Paranda» kanal YouTube'is, mida Krejčí eest veab. Paranduskelder on avatud töökoda, kus inimesed saavad kasutada tööriistu ja ruume enda asjade või ehk ka iseenda parandamiseks. Selle kaudu saab ühiselt omandada oskust ja julgust võtta maailma parandamine oma kätesse, selgitab Paranduskelder oma missiooni.
Krejčí täiendas, et kui inimesed oskavad ise asju parandada või nad hakkavad väärtustama parandamist, siis neil tekib teine suhtumine asjadesse. Ta tõi näiteks, et ta varem poleks elu sees julgenud hakata ise oma telefoni peenelektroonikat parandama. Aga kui ta nüüd selle kätte võttis ja juppideks tegi, siis ta nägi ise, kuidas ese on juba eos halvasti disainitud.
Tegelikult oleks saanud telefoni kujundada nii, et ka võhik kruvikeerajaga saaks komponente lahti võtta, märkis ta. Telefonid on meelega disainitud selliseks, et nende parandamine oleks peaaegu võimatu. Krejčí rõhutaski, et tegelikult peaksid asjad olema ehitatud nii, et nende parandamine kui ei ole just lihtne, siis see on vähemasti võimalik.