Muuli ja Aavik ⟩ Kalle Muuli: jääb mulje, et osad kohtunikud elavad omas mullis

Eile mõistis Pärnu maakohus mullu suvel Lihulas inimesi tulistanud ja neist kaks tapnud 33-aastasele Mikk Tarrastele 20-aastase vanglakaristuse.  Postimehe peatoimetaja asetäitja Marti Aavik ja Isamaa poliitik Kalle Muuli võtsid Kuku raadio saates «Muuli ja Aavik» arutada, miks just selline karistus ning kas otsus vastab avalikule õiglustundele.

Kalle Muuli tõi välja, et praegugi määratud karistus ei tähenda, et Tarraste selle tingimata lõpuni kannaks, sest üheksa aasta pärast saaks ta taotleda ennetähtaegset vabastamist. Aavik täpsustas, et seda juhul, kui Tarraste on vanglas hästi käitunud.

Kohtunik põhjendas otsust varasema kohtupraktikaga, mille järgi varem karistamata inimestele eluaegset vanglakaristust ei määrata. Prokuratuur on lubanud otsuse edasi kaevata, sest peab karistust liiga leebeks.

Marti Aavik. Foto: Remo Tõnismäe/Postimees Grupp/scanpix Baltics

Aavik leidiski, et inimlikult ja ka prokuratuuri vaates küsimuseks, kellele üldse eluaegset karistust anda, kui mitte sellise kuriteo toimepanijale. «Lõpuks pääseb ta ju välja täiesti noore mehena. Talle on küll viieks aastaks seatud relva käitlemise tõkendid. Aga see lihtsalt ei tundu õiglane selle asja raskust ja pöörasust arvestades,» heitis ta ette.

Tarraste Postimehe toimetusega ühendust võtmise katsetest on jäänud Aavikule mulje, et üks kurjategija motiividest oli saada kuulsaks teiste inimeste elude võtmise arvelt.

Muuli ütles, et talle tundus juba justiitsministeeriumis töötamise ajal, et osad kohtunikud elavad omas mullis. «Meil on õnnestunud väga hästi Eesti riigis see, et kohus on poliitiliselt sõltumatu. Taevale tänu ja selle üle ma olen väga uhke, väga hea meel on selle eest. Aga see tohutu sõltumatus on toonud ka kaasa mingisuguse – ma ei tahaks väga palju üldistada ja kõigi kohtunike kohta seda öelda –, aga on toonud ka kaasa mingisuguse võõrandumise või omas mullis elamise,» kirjeldas ta.

«Tundub, et justkui seaduseraamatute maailmas elatakse, ehkki kohtuniku ametivanne ju algab, et tõotan mõista õigust südametunnistuse järgi kooskõlas seadustega. Aga see südametunnistus on hoopis teistsugune kui rahva õiglustunne,» leidis Muuli.

Tema hinnangul on väga halb, kui igakuiselt tuleb selliseid uudiseid nagu Mary Krossi puhul, kus ei leitud avalikku menetlushuvi või riigireetur Hermann Simmi puhul, kes vabastati enne tähtaega. Muuli sõnul ei saa lõputult kesta, et inimene, kes on pannud nii koletu kuriteo toime nagu Mikk Tarraste, tuleb üheksa aasta pärast vanglast välja ning keegi ei tea, mis tema peas toimub.

Muuli arvates peaks midagi põhjalikku kohtusüsteemiga ette võtma, et ei leviks tendents aina suurema salastatuse poole samal ajal, kui tehakse tema kirjelduse järgi avaliku õiglustundega vastuolus olevaid otsuseid. «Kohus ei saa olla minsigugune täiesti rahvast eraldatud asi,» sõnas Muuli.

Aavik ütles vastu, et kohtusüsteem on jagatud erinevatest astmeteks ning salastatuse probleemiga on riigikohus mitu korda tegelenud. Ka Mikk Tarraste kohtuasi pole läbi, sest prokuratuur kavatseb otsuse edasi kaevata.

Muuli leidis, et kui kohus langetab palju rahva jaoks arusaamatuid otsuseid, siis on suur oht, et ühel päeval saab mõnel valimisel väga suure poliitilise toetuse see jõud, mis ütleb, et kohtunike pead peavad hakkama veerema. See on oht, mille peale tema sõnul peaks kohus mõtlema. «Lõppude lõpuks on Eesti riigis võim rahva käes, mitte mingisuguste omas mullis elavate ametnike käes,» rõhutas ta.