/nginx/o/2023/12/22/15796256t1hc36c.jpg)
/nginx/o/2021/05/20/13791014t1h75f1.png)
Tallinna Vaba Waldorfkooli 4. klassi rajakaamera peale jäänud loomad Vabaõhumuuseumis osutusid šaakaliteks, kes on pealinna elama asunud. Õunu nätsutavad šaakalid käisid mitu päeva järjest kaamera ees ning märgistasid territooriumi.
VIDEO ⟩ Tallinnasse on elama asunud šaakalipaar
Lisaks šaakalitele elavad Vabaõhumuuseumi alal metskitsed, rebased, kährikud, mägrad ja metsnugised, aga ka koduloomad, nagu hobused, lambad ja kodukitsed, keda tutvustatakse külastajatele talukultuuri miljöö osana.
«Reeglina šaakalid koduloomadele suurt ohtu ei kujuta. Aga kui šaakalil peaks tulema pojad, võib ette tulla tallede vargusi. Siis peaks olema ettevaatlikum,» kommenteeris ulukispetsialist Peep Männil.
Esialgu peeti šaakalipaari rebasteks: «Me lastega vaatasime, et huvitav, miks kaks rebast nii hilja kevadel koos on ja muudkui kahekesi ringi liiguvad,» kommenteeris laste juhendaja ja koolilaste rajakaamerate liikumise eestvedaja Helen Arusoo. Üllatus oli suur, kui esialgu rajakaamera videol rebaseid meenutavad loomad osutusid suure ekraani pealt vaadates hoopis šaakaliteks.
«Oli oodatav, et Tallinna lääneküljele mingi šaakalipaar tasapisi tekib,» lisas Männil. «Vaadates šaakali leviku arengusuundi ja arvestades sellega, et kogu siinne rannikuala on hundivaba piirkond, annab see loomale soodsad võimalused, kuna inimasustus on lähedal ja sööki on kõikjal. Šaakal on kõigesööja.»
Koolilaste rajakaamera abil on tuvastatud nüüdseks kaks uut šaakali levikupaika Eestis. Nädal tagasi tõendas loodusfotograaf Martin Piispea juhendatud Vihasoo algkooli rajakaamera šaakali olemasolu Lahemaa rahvuspargis, sel nädalal tulid tõendid Vabaõhumuuseumi šaakalite kohta. Sellega lisasid koolilaste kaamerad Eesti imetajate levikuatlasesse kaks šaakali vaatlusruutu.
/nginx/o/2021/05/20/13791010t1hbfdb.png)
Šaakal ehk harilik šaakal (Canis aureus) tunneb end tegelikult koduselt Aafrikas, Edela-Aasias ja Euroopa lõunapoolsetes paikades, ent on viimase kuuekümne aastaga aina põhja ja lääne poole kolinud. Ka Eestisse on šaakal ise tulnud, esimene tõestus pärineb aastast 2013 Matsalust, sellest alates on loomad levinud piki rannikut ja Peipsi äärde.
Inimesele ta ohtu ei kujuta, aga ilma inimeseta see lõunamaist päritolu loom siin hakkama ei saaks. Šaakal sõltub suuresti toidujäätmetest ja inimesega seotud tegevustest ja maastikest.