Uuring: seksuaalset väärkohtlemist on lapsepõlves kogenud iga kuues eestimaalane

Lastemaja. Lapse läbivaatamise laud. Kaks kolmandikku lastemajja pöördunutest on tüdrukud. Suurem osa neist on 9–15-aastased. Foto: Mihkel Maripuu

Lapsepõlves on täiskasvanu poolt toime pandud seksuaalset väärkohtlemist kogenud iga kuues Eesti inimene, selgus sotsiaalkindlustusameti ohvriabi tellitud Norstati uuringust. 

«Neid, kes sellest traumeerivast kogemusest kellelegi rääkinud ei ole, võib olla päris palju. Seksuaalvägivalla teo eest vastutab alati toimepanija,» kommenteeris ​sotsiaalkindlustusameti ohvriabi arendustalituse ekspert Virve Kass, kelle sõnul on väärkohtlemist kogenud inimeste arv jahmatavalt kõrge. «Seksuaalvägivalla ohver ei ole selles ise kuidagi süüdi. Hea meel on aga selle üle, et sellest räägitakse avalikult järjest rohkem, ka ohvriabi poole pöördutakse üha enam,» rääkis ta.

Veebiküsitluse käigus uuriti 15-74-aastaste inimeste kogemusi seksuaalse väärkohtlemisega lapsepõlves. Kokku küsitleti 2050 inimest üle Eesti. Täpsemalt keskenduti täiskasvanu poolt toime pandud väärkohtlemisele.

Kokku oli kuni 15. aasta vanustest lastest seksuaalset väärkohtlemist kogenud 17 protsenti vastanutest. Vägistamiskatset oli lapsepõlves kogenud 6 protsenti inimestest ning vägistamist 3 protsenti.

Väärkohtlemise toimepanijana toodi kõige sagedamini välja meessoost võõras isik – 43 protsenti kannatanutest oli kogenud võõra isiku rünnakut. 40 protsendil juhtudest oli tegemist meessoost tuttavaga. Harvem olid toimepanijateks lähisugulased või lapse jaoks usaldusisiku positsioonis olevad inimesed. 

Kassi sõnul on abi otsijate lood väga erinevad. «On juhtumeid, kus tänaval tungib kallale võõras täiskasvanu. Sealjuures võib üks täiskasvanu väärkohelda väga paljusid lapsi. Seetõttu on juhtunust teavitamine oluline ka selleks, et uusi juhtumeid ära hoida. Samas on juhtumeid, kus väärkohtlejaks on kasuisa, isa, vend, ema või mõni teine lähisugulane,» kirjeldas ta.

Sotsiaalkindlustusameti seksuaalvägivalla ohvritele suunatud teenuse juhi Pille Alaveri sõnul on igasuguse seksuaalse väärkohtlemise tagajärjed tõsised ning pikaajalised. «Lisaks füüsilistele vigastustele kogevad kannatanud ka vaimse tervise muresid, näiteks depressiooni, unetust, suitsiidimõtteid või ärevust. Mida kiiremini inimene abi otsib, seda paremini ta toimunust taastub,» sõnas ta. Alaveri sõnul on väga oluline on ka see, et väärkohtlemist kahtlustavad kõrvalseisjad annaksid sellest ka teada, sest kannatanul võib olla raske juhtunust rääkida.

Küsitluse tulemustest selgus, et vaid kolmandik vägistamiskatset lapsepõlves kogenud inimestest rääkis sellest kellelegi. «Seetõttu on väga oluline lastele rääkida nende õigustest oma keha üle ja võimalustest abi otsida,» sõnas Alaver.

Norstat viis veebiküsitluse tänavu aprillis läbi 2050 elaniku seas üle Eesti. Täna tutvustatud uuringu andmetega on võimalik tutvuda sotsiaalkindlustusameti kodulehel.

Abi saamise võimalused:

• Minevikus seksuaalvägivalda kogenu saab tuge ja nõu ohvriabi kriisitelefonilt 116 006 ja veebivestluse kaudu aadressil palunabi.ee. Nõu ja abi saab ohvriabitöötajatelt üle Eesti.
• Täiskasvanutele, kes on seksuaalvägivalda kogenud, on avatud tugigrupid, mille eesmärk on toetada seksuaalvägivalda kogenud inimeste igapäevaeluga toimetulekut. Tugigrupiga liitumiseks kirjutada [e-mail].
• Kui seksuaalvägivalla juhtumist on möödas vähem kui 7–8 ööpäeva, tasub inimesel pöörduda lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse. Kriisiabikeskused asuvad Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Pärnus suuremate haiglate juures. Keskused on avatud ööpäevaringselt ning abi on tasuta.
• Kui on tegemist otsese hädaolukorraga, tuleb abi saamiseks helistada hädaabitelefonile 112.
• Igal ajal saab lastega seotud küsimustes nõu ja abi lasteabitelefonilt 116 111.
• Seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega lapsed saavad abi lastemajadest üle Eesti.