Isamaa valis aasta emaks Kleelia Keizarsi

Foto: Erakogu

Erakond Isamaa naiskogu ja perede ühendus kuulutasid teistkordselt välja Isamaa aasta ema, kelleks on tänavu nelja lapse ema Kleelia Keizars.

Kleelial on neli last - 18-aastane Elisabeth, 10-aastane Margareth, 7-aastane Heinrich ja aastane Ingrith. Kleelia pere on laiemale avalikkusele tuntud läbi abikaasa Toivo Tänavsuu, kes koos ema Hille Tänavsuuga algatas Vähiravifondi «Kingitud elu». Hillet ja Toivot ärgitas fondi asutama poja Heinrichi ootus, sest vanaema soov oli ära näha Heinrici sünd, mida ta ka jõudis.

Kleelia on kodule ja lastele pühendudes toetanud vähiravifondi eest vedava abikaasa kõiki püüdlusi ja olnud ustav tagala, et pere saaks vähihaigusega inimeste peredele uut lootust anda. Kleelia on heatahtlik ja kaastundlik ning suudab inimesi rasketes olukordades toetada.

Enne noorima lapse Ingrithi sündi on ta ametis olnud patsientide vastuvõtus onkoloogiakliinikus, õppinud erivajadustega laste hoidmist. Ta on harinud end laste kõrvalt erivajadustega laste aitamise teemadel ning osaleb laulukooris. Kuna aga pere majapidamine ja lastega tegelemine on abikaasa suure hõivatuse tõttu Kleelia kanda, on ta oma huvialad hetkel aastase Ingrithi hoidmise ajaks kõrvale pannud ning pühendunud täielikult pere eest hoolitsemisele.

Endise rahvastikuministri, Isamaa naiskogu esinaise Riina Solmani sõnul on erakonna aasta ema aunimetus ellu kutsutud soovist väärtustada emadust ja lasterikkust. «Märkamise ja tunnustamise kõrval on oluline astuda ka konkreetseid samme perede turvatunde suurendamiseks,» ütles ta. «Näiteks on Isamaa naiskogu tulnud välja algatusega, et lasterikka pere emale oleks tagatud tasuta ravikindlustus. Täna kaotab lasterikka pere ema ravikindlustuse, kui tema noorim laps saab 8-aastaseks. Ta võrdsustub ravikindlustamata isikuga, ometi on ta teinud rahvuse säilimiseks ära väga suure töö kodus lapsi kasvatades,» lisas Solman.

Isamaa perede ühenduse esinaine ja perekonnaõiguse advokaat Helen Hääl ütles, et peresõbralikkus algab austusest perekonna kui institutsiooni vastu ning tähendab lastega perede vajadustega arvestamist ja lapsevanemate töö väärtustamist. «Laste kasvatamise ja lasterikkuse ebapiisav väärtustamine ühiskonnas mõjutab nii individuaalseid pereplaneerimise otsuseid kui ka ühiskonna suutlikkust pakkuda erineva laste arvuga perede vajadustega arvestavat keskkonda,» rääkis ta.