Sinna ja tagasi. Kängurut ei ole kodus

Känguru. Foto: Shutterstock

Öeldakse, et alles reisil õpid oma sõpru tõeliselt tundma. Kahjuks on see tõesti nii. 2002. aastal käisin koos väiksema seltskonnaga avastamas Tšiili tohutuid kõrbeavarusi ja läks kuid, enne kui mõned kaaslased minuga uuesti rääkima hakkasid. Mis teha, stress toob välja meie peidetud poole. Ja küllap kehtib see ka riikide kohta.

Võtame näiteks Austraalia, päikeselise ja veidike lihtsakoelise. Kuid pandeemiahirmus klõpsatas riik juba 2020. aastal kinni otsekui auster: sisse lastakse vaid oma maa elanikke läbi range hotellikarantiini lüüsi ning kuna selline meede on kulukas, ei lubata ka residentidel lahkuda, kui tegemist pole just elu ja surma küsimusega (üldiselt otseses, kuigi veidi ka ülekantud tähenduses). Viimasel ajal on aina enam austraallasi (Lowy Instituudi märtsikuises küsitluses tervelt 40 protsenti) hakanud arvama, et vaktsineerituil võiks siiski olla võimalus oma mandrisuurusest turvatoast välja pääseda, ent Austraalia valitsus ei paista kasvavaid frustratsioonimärke millekski pidavat.

Kuna meede on endiselt pigem populaarne, teatas valimisteks valmistuv peaminister Morrison hiljuti, et riik jääb kinni seni, kuni oht püsib, 2022. aasta lõpuni või kauemgi. Eestlastel pole seega šanssigi lähemal ajal kängurutele külla minna – või siinsetel turismiärimeestel end reibaste ja energiliste (vähemasti sellisena mäletame neid koroonaviiruse-eelsest ajast) aussie’de rahaga turgutada. Ja karme keelajaid on teisigi. Näiteks Birma ja Laos ei luba ülejäänud maailmaga praegu regulaarlennuühendusigi.