Mida teha, kui laps ei kuula vanemat üldse ja on jooma hakanud?

Lapse katsetamine mõnuainetega muudab iga vanema murelikuks. Foto: Madis Veltman / Postimees

Olen püsti hädas 14-aastase pojaga, kes veedab pea kogu aja elektrooniliste seadmete taga, kaob pidevalt kuskile vanemate sõpradega, ja keelamine ei aita. Kuna elame majas, läheb lihtsalt hiljem akna kaudu – ja mõnikord tuleb tagasi alles järgmisel päeval, ilmselgelt pohmelliga. Kui helistan, ta lihtsalt ei vasta. Ei aita manitsused ega ilusti rääkimine, et olen mures ta pärast ja tahan parimat. Tal pole mitte mingit huvi selle vastu, mida ütlen. Ainult nohiseb. Enda arvates olen teda kasvatanud üsna mõistlikult, andnud tähelepanu piisavalt, ja ka isa on temaga tegelenud, ehkki me ei ela enam juba aastaid koos. Mul ei ole ka uut meest, mille peale ta võiks pahane olla. Olen täiesti nõutu.

Vastab Anna-Kaisa Oidermaa:

Loen siit kirjast välja mitu toimetulekut toetavad faktorit. Noorele inimesele on väga oluline see, et tal on lapsena vähemalt ühe vanemaga hea suhe, ning see, et tal on sõpru. Teismelisele on arenguks vaja nii oma piire katsetada kui ka vähem oma vanematest sõltuda, olla koos omavanustega. Ikka selleks, et aru saada, kes täpselt ollakse, milleks ollakse võimeline.