Depressioon Eestis: kas aladiagnoositud või ülevõimendatud?

Põltsamaa ühisgümnaasiumi psühholoog Karmen Maikalu kooli kõrval pargis. Tema ülesanne on aidata lastel oma muredest üle ja jagu saada. «Noored vajavad lootust,» sõnab ta. FOTO: Kristjan Teedema Foto: Kristjan Teedema

Vaevalt enam keegi vastu vaidleb, et depressioon on tõesti tõsine haigus. Küll aga võib vaielda, kui paljud selle käes tegelikult kannatavad. Kuni selget vastust pole, on keeruline selle vastu ka tulemuslikult võidelda.

Seda juhtub mitu korda nädalas, kui koolipsühholoog Karmen Maikalu kabinetti astub mõni laps, olgu kolmandast või kümnendast klassist, viieline või kolmeline, kellel on tõsised depressioonisümptomid. Masendus. Sügav teotahtetus. Apaatsus. Lootusetus. Selliseid õpilasi – nagu ka neid, kes kurdavad ärevust või tunnistavad enda vigastamist – kohtab järjest arvukamalt. Seda näitab Maikalu rohkem kui kahe kümnendi pikkune kogemus koolipsühholoogina ja kinnitab ka kooliõpilaste tervisekäitumise viimane uuring.

Pole põhjust Maikalu tähelepanekuis kahelda, et koolilaste vaimne tervis logiseb üha rohkem. Tal on ikkagi ülevaade kogu Eestist, sest kümme aastat on ta kuulunud koolipsühholoogide ühingu juhatusse; viimased neli aastat on ta seda juhtinud. Olukord on niivõrd kriitiline, et õpilaste terviseuuringu andmeil on enesetapumõtteid, depressiooni üht äärmuslikumat tagajärge, esinenud 13–15-aastaste seas igal neljandal tüdrukul ja peaaegu igal kaheksandal poisil. «Üks rõõmus laps ennast ei lõigu ja õnnelik inimene end tapma ei hakka,» lausub Maikalu.