Autoteater piirangute keskel ja lõpus

Ivar Põllu uuslavastus «Kõigi piirangute lõpp» Tartu UUes Teatris Foto: Gabriela Urm

Ivar Põllu uuslavastus «Kõigi piirangute lõpp» on kahtlemata sümboolne juhtum Eesti teatriloos, kus kohtuvad koroonaeelne, -aegne ja -järgne ajastu. Põllu on loonud lavastuse, mis toob näitlejad ja vaatajad küll üheks ajaks ühte kohta kokku, ent vastab (peaaegu) kõikidele viiruse ennetuse reeglitele. Iga leibkond püsib etendusel oma autos, näitlejad puutuvad omavahel kokku ainult kahekaupa ja vabas õhus. See on lollikindel lavastus – kui kasutada Ivar Põllu sõnu «Kõigi piirangute lõpu» kirjeldamiseks. Loodetavasti jääb aga taoline autoteater ikka erandiks.

Põllu teos toob lavale kentsaka düstoopia, kus puhtaid inimesi on alles vaid üks (Nero Urke kehastuses) ning ülejäänud inimkujulised olendid kujutavad endast pigem humanoide. Piirid inimese ja masina vahel on praegusest veel enam hägustunud, inimesed kohati kaotanud identiteedi ja masinad selle omandanud. Nõnda pöörduvadki humanoide kehastavad näitlejad Ekke Hekles ja Martin Kork oma mängus ennemini autode, mitte vaatajate poole, kes neis istuvad. Nad vaatavad autode esituledesse kui silmadesse, paistavad kuulvat autode häält ja keelt.

Samal ajal saab inimvaataja tunda end nähtamatuna, vajudes justkui autoistmesse sügavale peitu. Kuivõrd Tartu Uus Teater tituleeris «Kõigi piirangute lõpu» teatrietenduseks autodele, ongi nii ehk kõige parem teost kogeda – vaataja peaks püüdma sulada autoga ühte.