Intervjuu ⟩ OECD ekspert: hariduses valitsev tööstuskultuur ei sobi kiiresti arenevasse tulevikku

Andreas Schleicher: oleme õppinud, kuidas kasvatada roboteid, ent tulevikus tuleks enam keskenduda sellele, mis teeb meist inimesed. Foto: Sander Ilvest

Koroonapandeemia on haridusmaastikule jätnud jälje, mida on tunda veel pikka aega. OECD haridusvaldkonna juhi Andreas Schleicheri hinnangul joonistas kriisiaeg selgelt välja kõik vajakajäämised, mis haridussüsteemis juba enne olemas olid.

«Oleme õppinud, kuidas kasvatada roboteid – inimesed on osavad kordama seda, mida neile öeldakse. Tulevikus peaksime aga palju rohkem mõtlema sellele, mis teeb meist inimesed,» ütles Schleicher Postimehele antud eksklusiivintervjuus, selgitades, milliseid muudatusi haridussüsteem vajaks.

Kui räägime haridusmaastikust pärast 2020. aastat, siis ei saa me üle ega ümber sellest, kuidas koroonapandeemia seda mõjutanud on. Millised on olnud peamised muutused?

Õpilased, kes teadsid, kuidas iseseisvalt õppida, kellel oli juurdepääs tehnoloogiale ning toetav keskkond – sealhulgas nende vanemad –, on päris hästi toime tulnud, aga paljud õpilased, kellele õpetajad varem tarkusi nii-öelda lusikaga söötsid, kellel ei olnud kodus õiget toetust ega juurdepääsu tehnoloogiale, jäid tuntavalt õppetöös maha. Ja ma pean ütlema, et Eesti on tegelikult üks edulugusid, sest võrreldes paljude teiste riikidega oli Eesti selleks olukorraks hästi valmis. Eesti on pannud tugeva rõhuasetuse digitaalsetele lahendustele, loomingulisele tööle ning probleemide lahendamise oskustele ja Eestil on suurepärane õpetajate vägi.

Kas me praegu juba näeme puudujääke laste teadmistes ja koolitöös?

Kindlasti. Koolide sulgemine on jätnud puudujäägid õppetöösse, väga paljudel juhtudel pole digitaalsed variandid kehvemates oludes olevate õpilasteni jõudnud ning on olnud väga keeruline leida alternatiive nooremate õpilaste jaoks. Aga ilmselt on lihtsam taastuda nendest kaotustest kui kaotustest õpilaste heaolus. Õppimine ei ole vaid teadmiste omandamine, õppimine koolides on väga suures osas ka sotsiaalne nähtus. Seega on õpilased kannatanud enamat kui vaid kaotusi kooliteadmistes.