/nginx/o/2021/05/11/13775550t1hca77.jpg)
Surm on meie ühiskonnas üks vähestest tabuteemadest. Mulle meeldib surmast rääkides rohkem väljend lahkumine. Ütlevad ju ka prantslased, et lahkudes surrakse veidi.
Täna (teisipäeval – toim.) aga lahkus Vahur Afanasjev meie jaoks palju. Teda ei ole enam. Õigemini on temast vaid mälestus, raamatud ja loomulikult tütar, kelles ta edasi elab. Surm on midagi niivõrd lõplikku, et seda on raske mõista. Sest meie kultuurile on omane, et ükskõik kui keeruline olukord on, ikka saab mingi diili teha, kuidagi kabetada, midagi kaubelda. Aga surmaga ei saa. Me ei saa enam Vahur Afanasjevit tagasi. Ja see on äraütlemata traagiline.
Ma pidasin Vahurit oma heaks kamraadiks. Seda on veider öelda minevikus, kuid meile kõigile on antud oma aeg. Lihtsalt äraütlemata kurb, et me oleme nii mitu korda lükanud ühiseid olemisi ja olesklemisi edasi. Nagu ka see kord kolme kuu eest, kui kohtusime siinsamas Postimehe meediamajas. Sa olid just olnud Mart Raudsaare saates ja ma mõtlesin, et läheme korra kõrtsi einestama ja lobisema. Kuid siis tuli mulle meelde, et on mu lapse pildistamine, ja läksime lahku lubadusega uuesti õige pea kohtuda. See oli viimane kord, kui kohtusime silmast silma. Hiljem vaid veebis – nii nagu igal aastal plaanisime ka seekord korrata vesist seiklust merel nagu kevadist Tartu–Peipsi paadiretke sõber Priiduga umbes kümme aasta tagasi.
Seda seiklust ei ole meile selles ilmas kahjuks enam antud. Kuid seiklusi, mida meenutada, on meil Afanasjeviga omajagu olnud. NAKi suvepäevad, mida ta organiseeris, on ju legendaarsed. Seal sai tsirkust üksjagu. Nagu ka siis, kui mul oli vaja reklaamitegijana kiirelt üks vanaema häälega raadioklipp sisse lugeda. Ning kuidas me kellegi vanaema kusagilt välja võlusime ja ta siis teksti kodustuudios sisse luges. Üldse oli Vahur abivalmis inimene. Kui vaja, tuli ta appi – näiteks keset kõige külmemat päeva tassima tuhandeid raamatuid ja mööblitükke. Lisaks meenub mulle, et viimane pulm, milles käisin, oli tema oma. Soe, lõbus ja õukalõhnaline. Millal see üldse oli? Umbes kümme aastat tagasi vist.
Viimastel aastatel me liiga tihti ei kohtunud. Ikka tuli midagi vahele. Klaasike või paar veini vahel Pegasuse terrassil või mujal, mõned asjalikud majanduslikku laadi vestlused Messengeris, renoveerimisest või siis investeerimisest, päikesepargi rajamise arvutused olid meie kokkupuuted. Eks vanemaks saades, kui on ka pere, on see loomulik. Tema kirjutised, nii palju kui neid mulle ette sattus, lugesin ikka. Nagu ka raamatuid, mida ta oma ägedate pühendustega mulle saatis.
Ma tundsin, et Vahur on muutunud siis, kui ta endale Peipsi äärde maja ostis. Ma olen mitmes tema korteris viibinud, kuid oma Kavastu majast rääkis ta kuidagi teistmoodi. Mulle tundus, et mees on peale «Serafima ja Bogdani» ilmumist endale päris õige koha leidnud. Tagasi juurte juurde, tagasi Peipsi äärde vanausuliste manu. Kohta, kus ma ei olnud kordagi käinud, kuid kuhu ta mind korduvalt kutsus. Aga kogu aeg tuli elu vahele.
Eelmise aasta augustis lõpuks veetsime seal koos paar päeva. Vahuri ja tema abikaasaga ning lapsega niisama chill’ides ja naudeldes. Vahur oli üldse inimene, kes oskas kostitada. Eriti siis, kui ka ise võlgu ei jäänud ja ei tulnud päris tühjade kätega. Ning lisaks kostitamisele ka ise naudelda.
Meid mõlemat tõmbas vee poole. Ta oli endale just hankinud igati eeskujuliku paadi, millega oli mõnus mõõta Peipsi laineid. Kusjuures paadisild oli maja uksest vaid paari sammu kaugusel. Tiirutasime päris toredalt maailma suurimal järvel, kuid Piirissaarele päris välja sõita ei viitsinud. Et teeme seda teine kord, tulevikus...
Lisaks tiirutasime Kasepääl, Kavastus ja mujal. Vahur rääkis mulle selle koha lugusid ja lookesi. Kohalikest inimestest ja kultuurist ning traditsioonidest. Lisaks näitas maju, mis müügil, mis hinnad ning mida vaja teha selleks, et need elamisväärseks saaks. Tal endal oli majaga vedanud, sest ta ostis selle küllaltki mõistliku hinnaga koos saba ja sarvedega – ehk siis kogu inventari ja mööbliga. Jah, katusel tunnikese toimetasime, kuid mis vara see on, mis hoolt ei vääriks.
Üldse meeldis mulle Vahuri juures, et ta oli ühtaegu praktiline ja asjalik. Ühelt poolt punkar, vabamõtleja ja intellektuaal, kes suutis luua kompromissitult kõrgetasemelisi tekste, teisalt inimene, kes suutis majanduslikult mõelda ja majandada. Vingumine ei olnud tema stiil. Iroonia käis asja juurde ja ta oli inimene, kes otsis lahendusi, mitte probleeme, mille üle lõputult jaurata.
Tean omast käest, et nooruses on kirjutada lihtne. Aega on lihtsalt rohkem käes. Vahur on palju kirjutanud. Kuid pärast «Serafima ja Bogdani» avaldamist küsisin ta käest, kuidas on võimalik, et ta suutis turundajatöö ja väikese lapse kõrvalt kirjutada romaani. Ja veel sellise tellise. Ta ütles, et see on väga lihtne – iga päev peab end sundima kirjutama paar lehekülge. Et see on kohati nüri ja raske töö. Kuid see on viis, kuidas saab romaan valmis. Ja saigi. See on muljet avaldav aja planeerimise ja enese distsiplineerimise oskus, mis on enamiku, ka minu jaoks, kättesaamatu.
Ma võiks kirjutada Vahurist pikalt ja veel pikemalt. Kuid ma ei tahagi kõike tema kohta ära öelda. Ega saagi. Lugusid temast on rääkida paljudel tema sõpradel ja tuttavatel. Me peame neid lugusid rääkima. Sest nii elab Vahur nendes lugudes edasi. Just nagu ka oma raamatutes, kuid veelgi vahetumalt ja ehedamalt.
Kuid mida ikkagi lõpetuseks öelda? Kui ma sain temalt paar kuud tagasi tema romaani «Õitsengu äärel», kirjutas ta sinna mulle pühenduseks «rokenrolli ja lugupidamist». Seda tahaks ma soovida tallegi – rokenrolli ja lugupidamist, Vahur Afanasjev!
Luulekogud:
«Kandiline maailm» (2000)
«Kaantega viin» (2004)
«Katedraal Emajões» (2006)
«Eesti vaarao» (2013)
«Kuidas peab elama» (2014)
«Tünsamäe tigu» (2015)
«Hõbehundi laulud» (2020)
Romaanid:
«Kastraat Ontariost» (2005)
«Kosmos» (2008)
«Serafima ja Bogdan» (2017)
«Õitsengu äärel» (2020)
Jutukogu:
«Kanepi kirik» (2002)
Miniatuurikogu:
«Kaadrid otsustavad» (2007)
Omaelulooline teos:
«Minu Brüssel» (2011)
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia on Afanasjev võitnud nii luule («Tünsamäe tigu», 2015) kui ka proosa kategoorias («Serafima ja Bogdan», 2017).
2019. aastal oli Afanasjev Tartu linnakirjanik.
/nginx/o/2021/05/11/13775551t1hbfe0.jpg)
/nginx/o/2021/01/07/13565826t1h5a5e.jpg)