Suure rahasaju ootuses on uuesti kerkinud üles mitte veel väga vanad, kuid see-eest ilmselt osa inimeste jaoks hästiunustatud kavad Estonia teatrimaja vanalinnapoolsest juurdeehitisest ning Skoone bastioni ja selle lähima ümbruse täisehitamisest.
Miks on Tallinn maailmapärandi nimekirjas? Kindlusvöönditest siin ja mujal (1)
Estonia vanalinnapoolse juurdeehitise plaan oli viimati avalikul arutusel 2009. aastal, millega tollase kultuuriministri Laine Jänese lennukas juurdeehitise rajamise etteaste ka lõppes. Skoone bastioni ümberehitamiskavad pole olnud vähem lennukamad, kuid ilmselt pole need kunagi realiseerumisele eriti lähedal olnud ning avalikku arutelu nende üle pole eriti ka tekkinud.
Seekord aga jagatakse kõrgel tasemel suuri ja konkreetseid rahanumbreid ning selle võrra on oht nendele kultuurimälestistena kaitse all olevatele ehitistele oluliselt suurem. Debatt uusehitiste (eriti muidugi Estonia juurdeehitise) üle on vilgas, kuid üsna vähe kohtab arutelu nendele uusehitistele kavandatud kohtade sobivuse üle. Kohad paraku asuvad Tallinna vanalinna muldkindlusvööndis, mis koos terve vanalinna muinsuskaitsealaga on nii Eesti kultuurimälestiste kui ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Mida aga kujutab endast see maailmapärandi nimekiri ning miks on see oluline nii maailmale kui ka meile?
Ülemaailmne kultuurimälu
Maailmapärandi nimekiri on UNESCO peetav rahvuslikku ja regionaalset mõõdet ületav kultuuri-, loodus- ja nende segapärandi koosluste nimekiri, milles hetkeseisuga on 1121 objekti 167 maalt. See ei tähenda, et seal on ainult šedöövrid (need muidugi ka), vaid seal on ka kooslusi, millel on oluline mõju rahvaste endi ja sedakaudu ka ülemaailmsele kultuurimälule. Nii on Varssavi vanalinna taastamine Teise maailmasõja järel nimekirjas eelkõige poola rahva ajaloolise mälu taastamise näitena.
Nagu paljudes muudeski UNESCOga seotud asjades, esineb ka selle nimekirjaga liitumisel ja ka seal püsimisel jäikust, bürokraatiat ning poliitilist kallutatust ja võrdsustamispüüet. Ometi on nii maailmapärandi objektide arvu riiklikest suurendamiskampaaniatest (Hiina, Iraan, Venemaa) kui ka nn Vana Maailma pärandi üleesindatusest (Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa) hoolimata tegu tõesti mälestiste ülemaailmse parima esindatusega, milles olemine on iga riigi kultuuri eest hoolitsemise ning seega ka tõsiseltvõetavuse üks indikaatoreid.
Sama kehtib ka kolme Balti riigi maailmapärandi ja Tallinna vanalinna kohta. Kindlasti oli kolmest riigist aastatel 1994–1997 nende pealinnadest mingi koosluse maailmapärandisse lisamisel poliitiline mõõde, kuid ometi on nende kõikide puhul tegu ka oluliste kultuurimälestistega.
Tallinna vanalinn on kooslus, mis tõesti rikastab maailmapärandit, põhinedes kolmele hästisäilinud osisele – keskaegne linnaruum ja tänavavõrk, keskaegsed linnakindlustised ning neid ümbritsev uusaegne muldkindlusvöönd. Kahe viimase puhul on oluline selgitada, et nii linnamüüri kui ka muldkindlusvööndi säilivus on maa peal umbes pool algsest mahust, kuid maa sees suurusjärgus 90 protsenti – seega on Tallina vanalinna maapõu tulvil mälestiste osi, mis õige eksponeerimise korral rikastaksid oluliselt nii linnamüüri kui ka muldkindlusvööndit.
Terviku säilitamine
Sellise võimalusega arvestab ka Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus, mis on vanalinna kaitsmise ja arendamise põhidokument. Seal on selgelt öeldud, et «muinsuskaitseala eesmärgiks on muinsuskaitseala kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku ja muinsuskaitseala kujundavate ehitiste, plaanistruktuuri, kultuurikihi, maastikuelementide, miljöölise eripära ja temale avanevate kaug- ning sisevaadete säilitamine» ning «ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku ja seda ümbritseva muldkindlustuste vööndi hoonestusstruktuuri ning linnaruumi elementide (tänavaruumid, väljakud, siseõued, läbikäigud, säilinud muldkindlustused, pargid ja puiesteed jms) säilitamine ja hävinud oluliste osade taastamine». Kuidagi ei tahaks uskuda, et vanalinna uute ja suurte ehitiste rajamise tulihingelised kuulutajad sellise aluskava olemasolust midagi ei tea, mis vanalinna millegi kavandamisel peaks ju olema kogu edasise tegutsemise alus...
Nii ongi «säilinud muldkindlustuste, parkide ja puiesteede jms säilitamine ja hävinud oluliste osade taastamine» üks Tallinna vanalinna võimalustest, mis tulevikus võivad lisada funktsionaalsust ja atraktiivsust nii linnaelanikele kui ka turistidele. Muldkindlusvöönd võimaldaks vanalinna rohelise ringi edasiarendamist ja reljeefi liigendatus pakuks põnevaid maastikuarhitektuurseid lahendusi. Tänapäevase linnaruumi ja -elu tundliku arhitektikäe poolt oskuslik kombineerimine hilisema väärtusliku ehituspärandiga võib linnaelanikele ja turistidele luua üllatavalt heatasemelist linnaruumi, -ehitiste ja -looduse ühendkeskkonda.
Maailmapärand mujal maailmas
Maailmas on sellistest arendamistest arvukalt näiteid. Raha on sellistel juhtudel muidugi oluline tegija, kuid heade lahenduste saavutamiseks sellest alati ei piisa, lisaks on arvukalt häid näiteid ka odavatest lahendustest. Kõige olulisem on autentse ajalooga hea linnakeskkonna saavutamise pikaajalise eesmärgi seadmine, mida saadab paindlikkus, piisav ajavaru ning võime näha ka väikestes sammudes suure eesmärgi poole liikumist. Selliseid häid näiteid on palju ka maades, mida olema harjunud pidama endast madalamal arengutasemel olevateks, aga ka maades, kus olema harjunud eelkõige nägema raha ja võimu domineerimist.
Alustades naabermaast Soomest, kus Helsingi kesklinna külje all olev Suomenlinna kindlusesaarestik on edulugu nii turisminduse kui ka hea elukeskkonna mõistes. Ometi tegeletakse sealgi pidevalt olemasoleva pärandi arendamise, kaitsmise (sealhulgas ka turisminduse liigse koormuse negatiivsete tagajärgede eest) ning uute endiste sõjaväealade liidendamisega olemasolevasse kooslusesse, et hajutada olemasoleva pärandi koormust, tuua endist militaarpärandit veelgi enam avalikku kasutusse ja integreerida seda Helsingi linnaruumi. Ahvenamaal olev 19. sajandi Bomarsundi kindlus (ajalugu tihedalt seotud Tallinna Kalaranna fordiga) on hea näide, kus vähese raha ja pika ajakavaga saab ka sammhaaval liikuda autentse, ent atraktiivse keskkonna poole.
Daugavpilsi linna vana sõjaväelinnak Lätis on jälle näide suurest töömahust, millega tegelemiseks ei tundu kunagi jätkuvat raha. Linna elanike arv on Tallinnast üle viie korra väiksem, kuid kindluse põhiala on 3/4 Tallinna vanalinna muinsuskaitsealast ja muldkindlusvööndi ümbermõõt vallikraave pidi umbes sama pikk. Kogu kindluse arendamise töömaht ja koormus linnale on Tallinnaga võrreldes seega tohutu, kuid väikeste sammude kaupa ja järjekindlalt edasi liikudes on saavutatud häid tulemusi.
Venemaal Peterburi kesklinnas olev Uue Hollandi kompleks on näide, kus raha pole iseenesest olnud probleem, ent seda pole ka seatud esikohale ja seetõttu ei tundu siin olevat midagi liigset. Algusest saadik seatud piisavalt pikk ajavaru, kompleksi järkjärguline, ent pidev avamine linlastele on loonud koosluse, mis eksponeerib suurel määral autentset pärandit, kuid lihtsalt hea olemise keskkonnana on saavutanud linlaste seas nii talvel kui ka suvel suure populaarsuse.
Vanas Lääne-Euroopas on palju selliseid näiteid, kus ajalooliselt autentne keskkond on ühendatud hea maastikuarhitektuuriga, nii et moodustub nauditav ja funktsionaalne kooslus – veeliinid Madalmaades, suured kindlusehitised Neuf-Brisachis (Neubreisach) Prantsusmaal, Jülichis Saksamaal, Luccas Itaalias ja Mdina linnas Malta saarel – kui nimetada ainult mõnda. Mulle on isegi sümpaatsem Kesk- ja Ida-Euroopa sarnane pärand, sest sealse väiksema raha tagant kumab tihti rohkemat saavutamistahet, millega ongi loodud üllatavaid ja hästitoimivaid lahendusi.
Poolas on häid näiteid nii ajaloolise vene (Varssavi), preisi (Poznań) kui ka austria (Kraków) kindlusarhitektuuri pärandi heast integreerimisest tänapäevase linnaruumiga, Tšehhias saab vapustava mulje Terezíni ideaallinnast. Eraldi tasuks mainimist Aadria mere äärsesse ruumi tekkinud koostöökeskkonda, kus Itaalia, Sloveenia, Horvaatia ja Tšernogooria kindlusarhitektuuri arendamine ja kasutamine tänapäevases linnaruumis on ühiste kavade järgi tegutsedes andnud palju häid tulemusi.
Hea näide Rumeeniast
Heas mõttes üllatus oli mulle maa, millest me harva eeldame midagi eeskujuväärset, ometi on Rumeenias olev Alba Iulia linnas keskmes olev Alba Carolina fort mitmes mõttes tähelepanuväärne. Vanim on seal küll Rooma aegadesse ulatuv ehituspärand, mille restaureerimisel on kahtlemata saavutatud põnevaid tulemusi, kuid linn on oluline ka Rumeenia riigi ajaloos, rääkimata kohalikest ungari ja saksa kogukondadest. Tallinnale aga võiks eeskuju olla uusaegse fordi vallikraavidesse rajatud kaasaegne linna- ja looduskeskkond, kus on huvitav nii võõramaa ajaloolasel, puhkaval linnaelanikul kui ka nt ratsutamisest huvitatud lapsel.
Maailmas jätkub näiteid arvukatest headest ja mitte nii headest lugudest, seda nii rikastes (nt eri aegade kindlusarhitektuur New Yorgi kesklinnas, eelkõige aga Governors Islandi sõjaväeala toomine avalikku kasutusse ning prantsuse vanade kindlustiste uuestisünd 19. sajandi Jaapanis), vähemrikkamates (nt San Juani vanalinna kindlustised Puerto Ricos ja Hea Lootuse fort Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis) kui ka küllaltki vaestes riikides (nt Jeesuse fort Mombasa linnas Keenias ja Galle fort Sri Lankal). Ühine on neile omaaegse kindlusarhitektuuri sulandamise katsed kaasaegsesse linnakeskkonda selliselt, et tulemus meeldiks nii ajaloolastele, turistidele kui ka linnaelanikele. Enamik siinloetletud kindlusarhitektuuri pärandist kuulub maailmapärandi nimekirja või taotleb sellega liitumist.
Kokkuvõtteks
Tallinna vanalinn on seega igati austustväärivas ja toimekas seltskonnas, kus omavaheliste kogemuste vahetamisel on tohutult õppida. Muinsuskaitseala põhimäärus ja UNESCO maailmapärandi nimekirjas olemine on lihtsalt raamid, milles sees on aga tegelikult uskumatult palju võimalusi.
UNESCO pole mingi politsei, kes pärandi rikkumisel tuleb siia nuia viibutama – UNESCO ei sekku riikide siseasjadesse, kuid meenutab siiski, et maailmapärandi nimekirjas olemine pole mitte pealesunnitud, vaid austav kohustus. Sellega ei pea ühinema, kui tõesti pole tahtmist.
Pigem võiks kujutada ette, millise mulje tekib meist, kui me tõesti ise loobume maailmapärandis olemisest, et arendada uusehitisi, milleks Tallinnas on ometi palju muid võimalusi. Kaasates naabrite ja ka kaugemate mõttekaaslaste häid kogemusi selliste võimaluste otsimistele ja vanalinnas tänapäevaste arhitektuurilahenduste ühendamisele, aitab selline lähenemine autentse ajaloolise kehandi ja maastiku keeruka reljeefiga tõeliselt hea ja väärika linnakeskkonna tekkimisele.