Mängumüüt: jalgpallimäng, mille 2D-revolutsioon ära rikkus

Manchester Unitedi peatreenerina tuli otsustada, mida teha taktikaliselt, kui Paul Scholes 7. minutil punase kaardi hankis? Loogiline on lükata Luis Figo keskväljale, sest Nicolas Anelka saab üksinda ees hakkama küll!  Foto: Kuvatõmmis

Inglismaa jalgpalli-podcast’e kuulates on võimatu mitte märgata sealsete vutiajakirjanike pidevaid viiteid ja vihjeid legendaarsele mängule «Championship Manager». Suurbritannias ja Inglismaa jalgpalli austavas Põhja-Euroopas terve põlvkonna jalkafanattide lahutamatuks kaaslaseks olnud mängu visuaalne pool oli lihtne, võibolla isegi kohutav, ent see polnud tähtis, sest visuaalse naudingu asemel pakkus «Championship Manager» võimalust talitseda kõikvõimsat narratiivi ehk tippjalgpalli. Muud kui seda võimalust vaja polnud.

Kas välisküljega karistuslööki saab vinditada? Ei tea. Aga kui kaugelt on võimalik karistuslööke sisse lüüa? Kirjade järgi juhtub vahel ka 40 meetri pealt. Kirjade järgi? Nojah, ma mängu ju ei näe. Kuidas ei näe? Süsteem kirjutab mulle, mis mängus toimub.

Aga kuidas sa siis mängijaid juhid ja väravaid lööd? Vahetult ei juhigi, arvuti ise otsustab, kuidas mäng kulgeb, ja annab mulle siis sellest teada. (Pikk paus.) Kus action on? Miks sa sellist igavat jura mängid?

Kindlasti polnud ma ainuke jalkafriik, kes spordialade kuningast mitte nii põhjalikult huvitunud sõprade-tuttavatega 90ndate lõpus säärase dialoogi maha pidas. Sel ajal, kui nende kodustes arvutites möllasid vägevad sõdalased ja muud ägedad tegelased või väeüksused, põrnitsesin mina kuvarilt plinkivaid jalgpallilisi tekstisõnumeid («madal sööt Floodile», «Smith blokeeris pealelöögi» jne) ning vastavalt nende sisule kas juubeldasin või sõimlesin.