«Ei saanud ta isikukoodi, nime… Aga ta oli ju minu esimene poeg.» Riik kohtleb pisikese lapse kaotanud vanemaid kalgilt

Veel 1992. aastal suri statistikaameti andmetel Eestis tuhande elussündinu kohta 15,7 imikut, 2019. aastal oli see arv aga 1,6. Kuigi riigile on need lapsed vaid kurb arv statistikas, on see lapse kaotanud vanemale sõnulseletamatu kaotus. «Tol hetkel, kui sulle öeldakse, et sinu lapse süda ei löö, tol hetkel vajus kogu maailm kokku,» jagab Postimehega üks ema oma mõne aasta tagust kogemust.

Loe artiklist nelja ema kurba lugu oma lapse kaotamisest ning kaotusvaluga edasi elamisest ning kust ja kellelt otsida abi.

Vaata ka tabelit, kuidas on viimase 30 aastaga muutunud alla ühe aasta vanuselt surnud laste arv Eestis.

28-aastane tallinlane Sandra (oma loo rääkinud naiste soovil esinevad nad vaid eesnimega – A. S.) kaotas oma kolmanda lapse 2019. aasta veebruaris, kui beebi oli vaid 19 päeva vanune. Kuigi Sandral oli raseduse ajal tervisega probleeme – see vedas teda alt ka kahe esimese rasedusega –, olid analüüsid alati korras ning ei tema ega arstid osanud midagi halba kahtlustada.

«Kui beebi sündis, viidi ta kohe intensiivraviosakonda. Pidime mitu tundi ootama, enne kui informatsiooni saime,» meenutab Sandra, kelle sõnul tehti tema lapsele kõikvõimalikud uuringud, analüüsid.

Loe artiklist, milline oli lapsele pandud lõplik diagnoos ning kui raskelt elas Sandra üle lapse kaotust ja kellelt sai oma sõnul palju abi ja tuge. Sandra sõnul õpib ajapikku valu ja kurbusega elama.

Kirjeldame artiklis veel kolme ema kurba lugu lapse kaotamisest ja sellega edasielamisest, millised mõtted ja tunded jäävad saatma ning kust ja kellelt otsida abi.

Loe sotsiaalministeeriumi nõuniku kommentaari, kuidas riik kavatseb lahendada tulevikus surnult sündinud lastele nime panemise võimalust ja riiklikus registris jäädvustamist, samuti vanemahüvitise maksmist.

Räägime selles sügavas ja kurvas loos ka sellest, kuidas võiksid lähedased lapse kaotanule toeks olla?