Meenutusi sõjast: kui vaja, tuleb ellujäämiseks ka kits ära värvida

Helmi Linnamägi pidi sõja ajal lapsena kaks korda kodunt pagema. Foto: Sille Annuk

Isa viidi sõtta, talu rüüstati; kuidas oli istuda pommivarjendis – seda kõike nägid kõrvalt lapsed, kelle lapsepõlve sõda raginal sisse lõikas. Teise maailmasõja Euroopa rinnetel saabus täna 76 aastat tagasi rahu. Kaks naist, sõjaaja last, räägivad, kuidas sõda nende silme läbi paistis.

Vaata ka pilte perealbumitest.

«Kui sõda algas, läks vend hobusega piima meierisse viima. Restu-Madissõ meiereis mängis raadio, vend kuulis, et sõda on alanud,» räägib Helmi Linnamägi (86) oma Otepää aedlinna kodus.

Priimulate vahel sulab eelmisel päeval sadanud lumi. Köögis lõhnavad muffinid.

Päeval, mil Hitleri Saksamaa Stalini Venemaale sõja kuulutas, oli Helmi kuue ja poole aastane.

Vend tuli meiereist kibekiiresti koju, sõjauudis kaasas.

«Ilus ilm, päike paistis, soe.»

Ema hakkas koleda teate peale kohe kibekähku leiba küpsetama, et oleks midagi süüa. Isal oli plaan, et tuleb minna Võru poole Kooraste metsa pakku. Suured metsad, sealt ei leia meid keegi üles, arvas ta.

«Ehk oleks läinudki nii, aga me jäime oma minekuga hiljaks,» jätkab Helmi.

Kodust läksid nad ära peaaegu paljaste kätega. Riided seljas, mõni komps käeotsas.

«Kõik jäi maha.» Suur talu, isa sepikoda, kõik korras ja vuntsitud.

Vahepeal rullus rinne üle Lõuna-Eesti, venelased läksid, sakslased tulid. Suurem möll oli selleks korraks möödas. Pere jõudis oma kodutallu Otepää külje all Vidrikel tagasi mõni nädal pärast äraminekut.

Loe artiklist, mis olukorras oli kodutalu ning kes seal sees elasid ning kuidas uute elanikega koos elu jätkati.

Toome pikemas loos lugejani mitme eesti naise isiklikud lood ja omapärased juhtumised sõja-ajast.