Muuli ja Aavik ⟩ Marti Aavik: presidendi võib teha erakondlik kius

Postimehe peatoimetaja asetäitja Marti Aavik ja Isamaa poliitik Kalle Muuli võtsid Kuku raadio saates «Muuli ja Aavik» ette valitsuse 100 päeva ning tulevad presidendivalimised. Kriitikat jagus nii ühele kui teisele. 

Kalle Muuli sõnas, et ebaviisakalt väljendudes käpardlikumat algust ta sellel sajandil ühegi valitsuse puhul ei mäleta. Valitsus andis ametisse astudes kaks lubadust: võitlus viirusega ja riigieelarve strateegia.

Ta kritiseeris, et esimene kukkus täiesti läbi, sest alguses tehti üks vale otsus piirangute lõdvendamisega ning siis ei suudetud kuu aega ühtegi otsust teha. Ta loetles, et nakatumiste arv tõusis maailma suurimaks, surmade arv on kolme kuuga olnud kaks korda suurem kui varasema 11 kuuga.

Riigieelarve strateegia puhul lubas valitsus vähendada eelarve puudujääki. Muuli sõnul tähendas see totraid pisikesi kärpeid, mis kahjustavad ühiskonna nõrgemate liikmete huve.

Aavik leidis, et Muuli läheb kriitikas väga detailseks. Tema heidaks ette üldiselt, et valitsus pole suutnud koroonakriisist kõrgemale tõusta ning kogu kolm kuud on läinud kriisi haldamisele. Teisalt tegelevad sama probleemiga kõik riigid üle kogu maailma. Kui piirangud oleks kehtestatud paar nädalat varem, oleks nakatumiste laineharjalt alla tulek olnud ka hõlpsam.

Kõige rohkem valmistab talle siiski südamevalu, et palju pole kuulda olnud niinimetatud ühtsest eesti koolist. Aavik leidis, et haridusministeeriumi riiulitelt peaks plaane siiski otsima ja nendega välja tulema.

Muuli hindas, et eluasemelaenu soodustuse ärakaotamisega on valitsus rikkunud lubadust pidada kinni maksurahust, sest soodustuse kaotamine on tegelikult maksutõus. Aavik oletas, et lähiaastatel hakatakse vaidlema veel terve rea maksutõusude üle ning eluasemelaenu soodustus on nende kõrval väikse mõjuga.

Kalle Muuli. Foto: Remo Tõnismäe/Postimees Grupp/scanpix Baltics

Selle suve poliitikasündmuseks on tulevad presidendivalimised, aga Muuli imestas, et ükski partei pole veel koondunud ühe või teise kandidaadi taha. Ta meenutas, et eelmisel korral oli sellel ajal kindlasti välja hõigatud Siim Kallase kandidatuur, aga võis rohkemgi olla. «Selline kummaline olukord, justkui Eestis keegi ei tahakski presidendiks saada,» kirjeldas ta.

Aavik seletas, et Kallas tegi eelmisel korral varajase avapaugu ilmselt vaid seepärast, et ta polnud kindel, kas oma erakond hakkab teda üldse esitama. Ta tõi ka välja, et ajakirjandusväljaannetel on tohutu huvi presidendivalimiste vastu. Teisalt on selge, et olemasolev presidendivalimiste kord ei ole mõeldud üleriigiliseks kampaaniaks. Presidenti valib riigikogu ja selle järel valijameestekogu, kus hääletajad on näppude peal üles loetud ning poliitilised kokkulepped on tehtavad, kui nad vett peavad.

Muuli märkis, et presidendivalimiste kord on alati olnud enam-vähem ühesugune. Tema meelest on siiski esimest korda olukord, kui esimese ametiaja lõppedes ei räägi keegi olemasoleva presidendi tagasivalimisest. «Siit võiksime teha järelduse, et edaspidi peaksime presidendiks valima inimese, kellel on mingigi poliitiline ajalugu olemas,» pani ta ette.

«Vastasel korral me ei tea, kuidas ta oma ametis hakkama saab, kas ta õnnestub või ebaõnnestub,» jätkas Muuli. «Võib loomulikult ka õnnestuda, aga see on põrsa ostmine kotis, kus lähed riski peale välja, et tore inimene ja äkki saab hakkama.»

Aavik küsis, et kas Muuli hinnangul on riigikogus jõude, mis oleksid valmis kaaluma poliitikavälist inimest. Muuli vastas, et Kersti Kaljulaidi võib poliitikaväliseks pidada. Põhimõtteliselt võiksid parteid tema hinnangul sarnase kandidaadi üle arutleda, aga seda juba olukorras, kui poliitilisi variante enam ei ole. Tegemist on siiski tema sõnul ühe ametikohaga, mida poliikute vahel jagada.

Muuli argumenteeris, et kandidaatide puudus on jäänud selle taha, et riigikogu esimees Jüri Ratas pole selgelt välja öelnud, kas ta tahab saada presidendiks. Ratase otsuse järel ootavad kõik teised. «Ma arvan, et Ratase kandidatuur, kui see tekiks, oleks nii kõva, et tema kõrvale ühtegi arvestatavat kandidatuuri ei tekiks,» ütles Muuli.

Aavikule jääb küll arusaamatuks, miks peaks Ratast järgmise uhke ametikohaga premeerima. Muuli aga ei kahelnud, et Ratas oleks presidendina tugev.

Aavik imestas, et EKRE juht Martin Helme ühel käel täiesti õigustatult kritiseerib Keskerakonda korruptsiooni eest ning teisel käel räägib, kuidas Ratas oleks heaks presidendiks.

Muuli seletas, et poliitiline loogika on Helme sõnumite taga siiski olemas. EKRE-le oleks kasulik ning Keskerakonnale väga kahjulik, kui Ratas just enne kohalike omavalitsuste valimisi peaks erakonnast välja astuma. Võib oodata, et uut esimeest otsivas Keskerakonnas tekib võimuvõitlus ja erinevad leerid, mis neid enne valimisi nõrgestavad.

«See on arusaadav,» nõustus Aavik. «Ehk siis võime teistpidi öelda, et presidendi võib meil teha erakondlik konkurents ja kius.»

Muuli leidis, et presidendi valik ongi erakondade kokkulepe, ükskõik, mis erakondade motiivid on. Tema siiski ei ole 100 protsenti kindel, et Ratas kandideerides läheks ka valimiskogus läbi, ehkki poliitikud ise ütlevad, et hääled peaks koos olema. Ikka veel on võimalik, et rikutud sedelid loetakse hääletatud sedeliteks, mis võib takistada valimiskogus enamuse saavutamist.