VIDEO ⟩ Kuremäe kloostri juht nunnaelust: me ei ela kuu peal

• Kuremäe kloostris elab 101 nunna
• Pikad tööpäevad on selleks, et klooster elataks end oma tööga
• Koroonaohvrid: klooster kaotas viis nunna ja vaimulikku
• Nunnasid jääb kloostris järjest vähemaks

Askeetlik eluviis, kasin toit, kuuletumiskohustused, üle kaheksatunnised tööpäevad, raske füüsiline töö, lehma lüpsmine, palvetamine ja suurpuhastus enne püha on vaid üks osa nunna elust. Postimees jälgis nunnade eluolu ja veetis kaks päeva Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostris enne õigeusklikute ülestõusmispüha, mida tähistatakse homme, 2. mail.

Tavaliselt seavad paljud palverändurid sel päeval sammud unikaalsesse 130-aastasesse Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostrisse. Postimees tuli kohale pisut varem, 14. aprillil, et uurida, kuidas klooster töötab ja kuidas pühadeks valmistutakse.

Kohe esimesel õhtul me pühade seinte vahele ei saagi, sest kell üheksa õhtul kohale jõudes on kloostriväravad juba kinni. Jumalaema Uinumise peakirikus käis jumalateenistus ja kuna koroonapiirangute tõttu ei ole siseruumides lubatud avalikke jumalateenistusi, siis sel ajal külalisi sisse ei lasta.

Pühad väravad jäävad meie ees suletuks kella kümneni hommikul. Seetõttu ööbime lähedalasuvas külalistemajas - see on kahekorruseline puumaja, kus pole sooja vett ega dušši, on vaid lihtne köök ja lihtsad asemed. Ka õhtusöögiks pakutav toit on suure paastu tõttu üsna tagasihoidlik. Edasi jääb meil üle vaid oodata hommikut.

Varavalges palvetama

Nunnade päev algab varakult. Igal hommikul ja õhtul kell kuus on ühine jumalateenistus. «Me koguneme pühakotta teenistuseks. Hommikul on palvetamine. Seda nimetatakse keskööteenistuseks,» räägib meile nunn Tihona, kes on kloostris elanud juba 37 aastat.

Tema võiks kloostri, vaimulike ja ikoonide ajaloost rääkida tunde. «Kui te eelistate rääkida inglise keeles, siis räägime inglise keeles,» pöördub nunn soravas inglise keeles Postimehe fotograafi poole. Nunn Tihona on lõpetanud võõrkeelte instituudi, seega on tal keel suus kogu õigeusu terminoloogiaga.

Isiklikud palvetamised jätkuvad kloostris terve päeva, ka töö ajal. «Seda on vaja selleks, et puhastada pead,» selgitab nunn.

Jumalateenistustel kirikus ei osale praegu kõik kloostrielanikud. «Meil olemas ka vanadekodud. Seal elavad meie eakad. Osad nunnad küpsetavad õnnistatud leiba. Nende kohustused on meie omadest erinevad, nad ei saa alati teenistusele tulla. Nad tulevad siis, kui neil on selleks võimalus,» lausub nunn.

101 elulugu

Selleks, et keegi võõras üldse pääseks kloostri väga kinnisesse kogukonda nunnade elu lähemalt uurima, peab ta kohtuma peanunna ehk iguumenjaga. Pühtitsa kloostri juht, 53-aastane iguumenja Filareta juhib kloostrit alates 2011. aastast, pärast seda, kui siitilmast lahkus iguumenja Varvara, kloostri eelmine pikaaegne juht. Filareta ise on nunnaelu elanud alates 1992. aastast.

Praegu pakub klooster varju saja ühele inimesele. «Kõige noorem meist on 27-aastane. Kõige vanem, emake Paraskeva, suri alles hiljuti. Tema oli 96 aastat vana,» räägib iguumenja Filareta.

Iguumenja on pärit Venemaalt Samarast. Enne nunnaelu käis ta suviti koos perega mere ääres tervist parandamas. «Olin siis šokolaadivärvi. Armastasin ujuda. Hea meelega ujuks ka praegu,» meenutab iguumenja Filareta.

Kord pärast puhkust sattus ta kirikusse, kus Samara metropoliit ütles, et inimesed raiskavad oma aega.

«Läksin kohe esiritta. Mõtlesin, et käin risti juures ära ja jooksen enda asju tegema,» jutustab Filareta. «Siis aga kuulsin, et vaimulik räägib sellest, et ta käis ranna lähedal ja nägi, kuidas inimesed päevitavad terve päeva ja muutuvad sigade sarnaseks. Seda kuuldes mõtlesin, et ma ise olen šokolaadivärvi ja olen lamanud terve kuu aega ja rannal ainult külge keeranud. Tulin koju ja pakkusin emale välja, et järgmise puhkuse ajal lähen kloostrisse - töötan ja palvetan,» räägib iguumenja Filareta, kes nii sattuski järgmisel aastal Pühtitsasse.

«Esimene tunne oli selline, nagu oleksid sattunud muinasjuttu: need sajanditevanused seinad, imelinn. Värava juures kasvas kaks puud nagu suurte «käppadega», selline roheline tunnel,» kirjeldas ta. «Õhtul läksime kirikusse. Nunnad seisavad tuunikas, keegi ei räägi. Ma kartsin rikkuda seda imet. Pöördusin ühe nunna poole ja kui ta pööras pilgu minu poole, siis nägin, et tal voolab põske mööda alla pisar. Mul oli nii piinlik, et ma teda segasin. Siin ei tohiks isegi hingata...» möönab nunn.

Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

«Kui keegi oleks mulle tookord enne kloostrisse tulekut öelnud, et minu teekond on olla nunn, siis ma poleks seda uskunud. See kõik juhtus siin. Süda jäi siia. Nagu oleks jumalaema selle ära võtnud. Ja las ollagi tema juures,» naerab iguumenja Filareta.

Pikad tööpäevad

Kuuletumiskohustusi ehk töid, mida nunnadel kloostris teha, on seinast seina. Nunn Tihona on ametis kirikus. «Inimesed ulatavad mulle eestpalvesedeleid, soovivad õnnistatud leiba. Mul on ka teisi kuuletumiskohustusi: tegelen kirjavahetusega ja raamatutega raamatukogus jne. Õhtul olen jälle kirikus ametis,» selgitab ta.

Iguumenja Filareta sõnul on nunnasid väheks jäänud ning klooster kokku kuivanud. Ligi 75% õdedest on pensioniealised. «Kõik tööd on ülejäänud 25% õlul. Üks inimene jutlustab, laulab, ulatab viirukipanni, lisaks hoolitseb ka palverändurite eest, koristab õue, teeb süüa, peseb pesu. Nii ongi. Noortel õdedel on suur koormus. Nende õlul on kuue-seitsme inimese kuuletumiskohustused,» lausub iguumenja Filareta.

Mida uustulnukatele kõigepealt õpetatakse? «Vanemad kloostrielanikud ei õpeta sõnadega, vaid näitavad noortele tegudega eeskuju. Elu õpetab. Nunnade käes töö lendab. Nad koorivad kartuleid kümnekesi – kõik ja valmis. Töö on tehtud. Peab neile uue töö leidma. Nad lihtsalt on motiveeritud ja distsiplineeritud – harjunud töötama,» lausub nunn Tihona.

«Siin on teatud kuuletumiskohustused, millest meil ilmalikus elus aimugi polnud. Inimeste elukogemus on erinev. Noored tüdrukud tulevad siia, nad ei tea, et kartul kasvab põllul. Loomulikult õpetatakse neid kuuletumiskohustusi täitma. Teate, kuidas sõjaväes asjad käivad? Kui ei oska, siis õpetame; kui ei taha, siis sunnime. See on küll naljaga öeldud, kuid selles ütlemises on tõetera sees,» muigab iguumenja Filareta.

Kloostriseinte vahel on peenraid, kus kasvab petersell, kabatšokk, redis, hapuoblikas. Käiakse põllul ja tehakse heina. Enam nunnad käsitsi ei niida, selleks on traktor. «Millegipärast on see aga endiselt raske töö,» naerab iguumenja Filareta, kelle sõnul rendib klooster maad. «Meil on 75 hektarit haritavat maad, tegeleme sellega. Peame kohalikega läbirääkimisi. Näiteks siis, kui on vaja heina niita. Me niidame heina ja võtame selle siis endale,» selgitab ta.

Nunnad laovad ka mitme meetri kõrguseid puuriitu. Kuid selleks peab teadma skeemi, mille omandamiseks kulub mõni päev - muidu seda puslet kokku ei pane.

Tuleb välja, et kloostrielanike seas väga erinevate elualade inimesi. «Kloostripere ei tähenda vaid nunnaordut. Siin peate end muutma ja valmistuma kloostri truudustõotusteks, mis on ränk kohustus. Selle murdmisel on tagajärjed,» toonitab iguumenja Filareta.

Vaimne tee võib kesta kümneid aastaid. «Traditsiooniliselt ei kiirustata pühitsemisega. On vanemaid õdesid, kes pühitseti nunnaks alles pärast 20 aastat kloostrielu,» lausub iguumenja Filareta.

Iguumenja: kloostrit ei rahasta keegi, ei Venemaa ega Lääs

Nunnad elavad kahekordsetes puumajades, mis on üle sajandi vanad. Ühe nunna sõnul on tema ruumis väga tagasihoidlik sisustus: voodi, laud ja kapp.

Kloostris on keskküte ja ahjud, mida köetakse regulaarselt. Klassikalisi duširuume väga pole, kuid sooja vett saab iga päev. «Meil on saunapäev. Mõned õed on innukad saunaskäijad. Me ei saa endale lubada teatavaid luksusi, näiteks vett duši jaoks. Kõik see maksab,» lausub iguumenja.

Nunna sõnul tungib argimaailm ka kloostrimüüride vahele. Näiteks on mõni nunn saanud sugulastelt kingiks telefoni või arvuti. «Kogu elu on seotud internetiga: pank, e-post, jne. Saan aru, et ilma selleta kaasajal ei saa. Loomulikult võime sellest loobuda, aga kuidas me siis elame? Me ei ela kuu peal,» muigab Filareta.

Tema sõnul on asi hoopis muus. «Minu meelest, kui sa oled «maailmast» ära põgenenud siia kloostrisse, siis internetis sa surfama ei peaks,» on tema veendumus.

«Võtta igaühelt ära telefon ja keelata see ära - see ei ole lahendus,» lausub iguumenja, kelle sõnul õed pigem ise taanduvad tehnikast, sest kui on vaja, saab helistada lauatelefoniga.

Iguumenja Filareta sõnul pole kloostril ka suuremaid rahastajaid ning keegi ei rahasta neid. «Teate, ma kuulen neid muinasjutte, et me siin kogume vapustavaid summasid, kuulen neid jutte pidevalt. Ja suhtun nendesse pehmelt öeldes filosoofiliselt ja huumoriga. Kloostrit ei rahasta keegi: ei Venemaa ega Lääs. Ei. Me elame läänemaailma ja Venemaa piiril. Ja elatame end ise oma tööga,» lausub ta.

Kloostri köök asub majas, mis ehitati 1895. aastal. Teisel korrusel asub Õiglase Siimeoni ja naisprohvet Anna kirik ja kloostri söögisaal, mis on pigem suurte tähtpäevade jaoks. Siit võtavad nunnad kaks korda päevas söögi ja lähevad enda majadesse seda sööma.

Lihavõtepühadeks kõik korda

Nagu öeldud, valmistutakse kloostris neil päevil lihavõttepühadeks. Kloostris on pidustuste-eelne aeg, mis tähendab korralikku koristust. «Kord aastas on suured pidustused. See on alati stressirohke aeg, eriti kloostrielanike jaoks. Peame kõik road ise varem valmis tegema: lihavõttekooke, õnnistatud leiba, pašat – kõiki toite. Korraga ei ole seda kõike lihtsalt võimalik teha. Et tähistada ülestõusmispüha naiselikult, peab kõik olema koristatud, kõik peab olema ettevalmistatud,» ütleb iguumenja Filareta. «Nii nagu suurte külaliste vastuvõtmisel: lauale pannakse vaid kõige parem. Kõige, kõige, kõige…»

«Võtad võid, suhkrut, hapukoort, pähkleid. Segad. Seejärel keedad pliidil. Lased jahtuda. Lisad vaniljet. Seejärel valad vormi, siis katad selle marliga ning paned selle peale kaane, kivi asetad raskuseks peale,» selgitab söögisaalis tegutsev nunn Jevgenija seda, kuidas teha pašat.

Suurpuhatuse tõttu on nunn Jevgenija kuuletumiskohustus teha enne lihavõtteid korda söögisaal: pestakse aknaid, seinu ja hõõrutakse lusikad läikima.

Kiikame kööki, kus valmib nunnade tagasihoidlik toit. Täna (15.aprill) serveeritakse lõunaks oasuppi ja tatraputru. Kuna õed lähevad järgmisel päeval armulauale, siis on söök tehtud ilma võita. Lõunasöök algab kell üks. Uustulnuk Ljudmila, kes jõudis tööle pool viis hommikul, täidab supikeetja kuuletumiskohustust.

Selleks ajaks, mis oli enne ja mis tuleb pärast pandeemiat - siis, kui külalistemajas ööbivad ka palvetajad -, on nunnadel kahesajaliitrine katel.

Iguumenja koroonakoldest kloostris: kaotasime viis õde

Mõne asja eest ei kaitse ka kloostriseinad. Üle maailma leviv koroonaviirus jõudis detsembris ka Pühtitsasse, kus peaaegu kõik nunnad haigestusid.

Esiteks pandi külastajate jaoks klooster täielikult kinni. «Meie õed suhtusid sellesse kui Jumala tahtesse. Tuli haigus - tuleb läbi põdeda. Ehkki meil oli raskeid juhtumeid. Meie seast lahkus isa Dimitri ja mõned nunnad - viis õde, kõik 80-ndates eluaastates. Peaaegu kõigil neil oli probleeme kopsudega. Tuli välja nii, et nad põdesid viiruse läbi, aga pärast…» ohkab iguumenja. «Intensiivravi, antibiootikumid, süstid. Jumalale tänu, olen elus,» ütleb eakas nunn Tihona.

Aga elu kloostris läheb edasi. Näiteks kella kuuest hommikul käib juba töö karjalaudas, mis on igati moodsa sisseseadega - seal on päikesepaneelid ja torusüsteem lüpsmiseks. Nunnad lüpsavad lehmi kolm korda päevas. Karjas on 27 looma, sh kaks pulli. Õed on kogenud ja võtavad ise poegimisi vastu.

Ruumides on kõikjal näha männioksi. «See on ilupärast, ja ka selleks, et õhk saaks rikastatud kasulike ainetega,» lausus emake Jelena, kellel on neli lehma: Smirna, Georginka, Nezka ja Mesilane. Tavaliselt antakse loomadele kloostris traditsioonilisi hüüdnimesid. «Loomad harjuvad, tunnevad hästi oma lüpsjat,» lausub emake.

Postimees saab proovida ka kohalikku kohupiima, mis on veidi hapum kui poe oma. Piim on aga rasvane. Tegelikult piima ja kohupiima me ei tohtinud süüa, sest on paastuaeg ja ka nunnade menüüs on kartuli-porgandi ja baklažaani-porgandi salat.

«Kord küsisime iguumenja Varvaralt, et kui kaua peab munk või nunn töötama? On ju olemas normid. Ilmalik inimene töötab kaheksa tundi päevas. Kui töötab 12 tundi, siis peab ta päeva puhkama. Ja Varvara vastas, et seda on ilmselt vaja «maailmas». Munk või nunn töötab aga alati. Palvetamine on niisamuti ju töö,» muigab iguumenja Filareta.

Kui kloostrisse ei võeta, lähen mehele

Pea poolteist päeva mööduvad nagu üks tund. See on kindlasti omapärane atmosfäär, teine elurütm ja teised prioriteedid. Iguumenja Filareta meenutab lugu, kui eelmise iguumenja Varvara juurde tuli 30 naist. «Kolmkümmend! Kõik toredad tüdrukud: pikad, noored. Lauljaid oli palju. Kloostrieluks sobivad inimesed, saavad olla siin kasulikud. Aga Varvara ei võtnud neist kedagi vastu. Isegi unes ei oskaks ma unistada nii suurest arvust kloostrisse astujaist,» muigab nunn.

Nüüd on aga lood teisiti. Kloostri juhi sõnul on tänased noored pragmaatilised ja nii lihtsalt ideega kaasa ei lähe. «Ei saa öelda, et kloostrisse tulijaid üldse ei oleks. Tulevad küll, aga tulevad probleemsed inimesed. Kui aga juba kloostrisse tuled, siis pead mõistma, et ohverdad oma elu jumalale. Niisama proovi pärast ei tasu tulla. Üks noor naine ütles, et soovib proovida kloostrielu. Kui küsisin, et kui teda kloostrisse ei võeta, mida ta siis proovib. Ta vastas mõtlemata, et proovib siis abielluda. Millest siin üldse rääkida? Jah, paraku on see nii. Meil pole enam isegi defitsiit, vaid lausa nälg juba,» nendib iguumenja Filareta.