Piibeleht: ilus, kuid õnnetu taim

Piibelehe-neitsi August Kitzbergi jutustuses. Kodutuks jäänud väike kena naisuke pannakse paari nii, et keegi isegi ei küsi, mida ta ise sellest arvab. Ta saab uue maja, seega on kõik hästi. Ainsagi sõnaga ei mainita, kas ta ise sealjuures ka õnnelikuks saab. Foto: Illustratsioon Richard Kivit

Piibeletede õrna ilu ja magusa lõhna varjus sammuvad mürgised lood ja antifeministlikud muinasjutud.

August Kitzbergi jutustus «Piibelehe-neitsi» on paljudele tuttav lapsepõlvest. Te ju mäletate seda lugu, kuidas terve öö otsekui oavarrest kallav vihm leotab läbi kogu metsa ning jätab heinamaale vee suurte loikudena seisma. Ühe «järve» ääres märja rohu sees põlvitab suurel kivil «väike hiiehaldjas, piibelehe-neitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed» ning nutab kibedalt. «Vana tige, õel vihm,» kaebab ta.

Sest vihm on ujutanud üle piibelehe-neitsi lillemaja; tema ainsa elukoha, mille «läve ees seisid valged õiekellukesed», mida tuppatahtja pidi helistama. Ühtäkki on noor naine, kelle elu oli siiani hästi korraldatud, kodutu; tema kinnisvara on üleujutuses hävinenud. Mis saab edasi?

Piibelehe-neitsi. August Kitzbergi raamat, illustratsioonid Richard Kivit, Kuldne Kodu 1937. Foto: Kuldne Kodu

Piibeleht ehk teise nimega harilik maikelluke on alati olnud seotud pigem just naissooga. Legendi järgi sündis esimene maikelluke paradiisist välja aetud Eeva pisaratest, teises kristlikus loo on piibeleht mälestus neitsi Maarja nutust pärast tema poja ristilöömist. Eesti rahvakommetest on teada, et volbriööl hoidsid noored neiud piibelehti kuumava lõkke kohal, hõõrudes voolama hakanud mahlaga siis oma nägu, et paista välja veelgi noorem ja rõõsem. Seda pidanud küll tegema alati vaid noore kuu ajal, sest muidu tabanud kosmeetikaprotseduuride tegijat heinaaja tulles kohutav vistrikutõbi. Pisut vanemate naiste meeleolu on turgutanud maikellukeste kargelt elegantne lõhn, rütmihäiretes südant aga maikellukese tilgad, mida tootis nõukogude farmaatsiatööstus. Tartu Ülikooli farmakognoosia professori Ain Raali sõnul taime sel eesmärgil enam ei kasutata, sest glükosiidide sisaldus maikellukeses kõigub palju ja toime võib ulatuda eimillestki kuni mürgituseni (Harald Nielseni teose «Mürktaimed» andmeil iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, kiirenenud ebakorrapärane pulss ning raskematel juhtudel teadvusetus ja surm). Kuid piibeleht on ilus ning nii võibki mõningaid vanemas eas ja aktiivsest tööelust juba kõrvale jäänud naisi näha kevadel maikellukesi müütamas. Vahel tänava ääres ja vahel turgudel, mõnikord koguni leti taga, kus kaubitsetakse ka karulauguga, mis viimastel aastatel, ennekõike just 2017. aastast, sööstnud raketina salati- ja pestomaailma täheks. Muide, kui usaldada Google Trendsi teavet, siis enne 2007. aastat ei osanud keegi Eestis isegi mõelda karulaugu guugeldamisele.

Populaarse laugu lehed näevad välja peaaegu samasugused kui piibelehel ning ka nende taimede kasvukohad pole teineteisest sageli kaugel, olgugi et professor Raali kinnitusel esineb maikellukest palju, karulauku aga üksnes lapiti. Enne õite ilmumist võib olla neil kahel aga raske vahet teha ning mürgistusi esineb igal aastal. Tänavu on mürgistuskeskuse poole terviseameti pressiesindaja Imre Kaasi sõnul pöördutud juba 70 probleemiga – ning hooaeg pole veel õieti alanudki, märgib Kaas. Mullu oli sedalaadi juhtumeid kogu aasta peale 374, kuigi muidugi polnud alati süüdlaseks maast nina välja pistnud roheluse põskepistmine täiskasvanute poolt: enamasti on tervisehädad tabanud sillasid või mai- või märtsikellukesi maitsnud või näsiniint näksinud väikelapsi, kes vahel ehmatavad vanemaid ka lillevaasist vee joomisega. Siiski on mürgistusteabekeskuse juhi Mare Oderi kinnitusel tänavu olnud juba kaks kurba näidet, kus haiglasse jõuti oma tervisele kasu teha püüdes: ühel puhul oli naadi pähe korjatud noore täpilise surmaputke lehti, teisel puhul oli midagi mürgist Lätist toodud karulaugulehtedes, mida müüdi Tartu turul. Päeval söödi pestot, õhtul hakkas aga väga paha.

«Piibelehepestoga» teadlikule maiustamisele kutsus inimesi kümmekond päeva tagasi üles sarkastiline libauudisteportaal Lugejakiri.ee. Sadistlikuvõitu retsept oli avaldatud pedantselt täpsena, sisaldades hakkimise, piiniaseemnete röstimise, vähehaaval õli lisamise ja püreestamise õpetust, koguni seda, kui kaua piibelehepesto külmkapis säilima peaks (umbes nädal). Lühidalt: jätkub halval juhul ka leinajaile.

Võivad kergesti segi minna: vasakul mürgine piibeleht, keskel karulauk, paremal eluohtlik sügislill. Muide, Ain Ruul hoiatab, et kui karulaugupestot tarvitatakse palju ja magu on kergesti ärrituv, siis on vahel mürgistust meenutav tulemus platsis, kuigi tegu on vaid karulaugust endast tuleneva limaskestaärritusega. Foto: Georg Kõrre/Eesti Meedia/Scanpix 2017

Ja siiski pole piibeleht ainus taim, mida karulauguga segi ajada. Mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder lausub, et esinenud on juhtumeid ka näiteks leselehega ning veelgi ohtlikum on sageli aedades kasvatatav sügislill, samuti on ette tulnud, et võilillejuurte pähe korjati sümptomite põhjal otsustades ilmselt maikellukese juuri, mis lehtedest veelgi mürgisemad.

Kuidas teha kindlaks, et karulauk on ikka karulauk? «Kindluse mõttes tuleks iga leht eraldi läbi nuusutada,» õpetab professor Raal. «Karulauk on ju lauguline, tal on tugev küüslauku meenutav lõhn.» Kuigi erinevusi on ka välimuses, on need nii raskesti kirjeldatavad, et Raal väidab: «Kõige hullem viga, mida te võite taimi tundma hakates teha, on neid ainuüksi vaadata.»

Ning massiliselt ei maksa looduskaitsealust karulauku kindlasti korjata, nagu ka mitte peagi oma õisi avavat piibelehte, sest jumal teab, kelle kodu neis olla võib. Kitzbergi «Piibelehe-neitsis» viib kodutule neitsile appi tõtanud liblikas ta küll tõelise inimkaubanduse näitena metsa teise serva, kus neitsi kohtub suure tamme lähistel elava piibelehe-kuningapojaga, kes kärmelt pakub: «Sa oled ilus ja armas tüdruk ja meeldid mulle. Teeme pulmad, ole minu väike naine, siis võid väga hästi minuga ühes majas elada.»

Nagu mainib Kitzberg, ei saa imestunud lilleneiu sõnagi suust, aga seda kuningapoeg ei oota, vaid jookseb tooma «suurt sarvilist põrnikat», kes kirikuõpetajana noorpaari kähku kokku laulatab. Suur kimalane on köster, põuasitikas kellamees, ning liblikas nutab pulmalugu kuuldes härdusest. Feministlikust perspektiivist muret tekitava jutukese viimases lauses on piibelehe-neitsil jälle ulualune, koguni õiekellukesi on selle ees arvuliselt rohkem.

Kuid keegi ei ütle, et piibelehe-neitsi oma uues elamises ka õnnelik on.