INTERVJUU ⟩ Kati Ilves: «Ajalugu ei ole kaasajast tähtsam»

Anne de Vries. «Kriitiline mass: Pure Immanence». 2015. Kunstniku loal. Foto: Kaader videost

Kohe avanev näitus «Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel» Kumus uurib reivi ning sellega seonduvaid klubikultuure, mida on rikkalikult. Kuraator Kati Ilvese sõnul on tema näitusel luubi all nii reivi ajalugu kui ka selle poeetilised ja poliitilised kihistused. Masinlik teknobiit kohtub siin isevärki filosoofiaga.

Sest kas reiv on lihtsalt elektroonilise muusika peovorm? Üks eriline subkultuurne ühiskogemus? Või kätkeb see endas midagi enamat – näiteks võimalust muusika ja narkootikumide abil mingi tehnoloogilise, ebainimliku masinavärgiga üheks saada ning sedasi oma keha piire avardada?

Miks reividest näitust üldse teha – kust kohast selline soov tuli?

Reiv on mind fenomenina alati köitnud: pealtnäha täiesti hedonistlik elektroonilise muusika tantsupidu, mis ometi peidab endas palju rohkemat. Reiv on ühtaegu nii liikumine kui statement, elustiililine valik kui ka esteetiline eelistus. Konkreetsemalt Kumu programmi kontekstis paigutub «Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel» nende näituste ritta, mis uurivad visuaalse kunsti suhet muude distsipliinide, näiteks helikunsti või moega. Sellist näitust tasub ehk teha juba ka sellepärast, et mitmed väga head kunstnikud on loonud väga ägedaid teoseid, mis reivikultuuriga tegelevad.

Kas tegemist on siis pigem reivinäituse (ehk siis näitusega, mis ise kasutab reivide loogikat, kujundikeelt või ülesehitust) või pigem reivi ajaloo näitusega…? Mida me seal näeme?

Veidikene mõlemat: näitus on üles ehitatud nii, et see võiks anda reivist tunnetuse ja tuua selle omapära vaatajale lähemale. Ennekõike on see näitus, mis reivile lähedalt pilgu heidab, selle kunstnikud on väga vahetult kas reivi ise kogenud või seda jäädvustanud. Mõned teosed, näiteks Jeremy Delleri film, toovad nähtavale reivi sotsiaalpoliitilised ja ajaloolised põhjused. Ehk siis teisisõnu selle, kuidas reiv tekkis Suurbritannias vastureaktsioonina Margaret Thatcheri valitsemisele. Teised teosed jälle vaatavad näiteks 2014. aasta poliitilisi sündmusi Kiievis läbi peokultuuri prisma.

Aga reivi representatsioonidega ei saa ju päriselt reivi-kogemust kätte?

Nõus. Aga nendega saab kätte mingi muu ja ka mitte vähem olulise kogemuse. Ma ei oska tegelikult spekuleerida, kuidas näitus külastajale kogemuslikult mõjub. Ja samas on mõned teemad ka niivõrd suured, et neid on pea võimatu representeerida – üks esitlusviis tähendab ühele inimesele hoopis midagi muud kui teisele. Aga ma usun, et kui olla näitusel hämaras keskkonnas nii kaua, et kõik filmid ja videod on vaadatud, siis võib pärast Kumust lahkumist küll täiesti arvestatav vabanemisetunne tekkida.

Kas reiv on vabastav? Millest ta vabastab?

Ilmselt pingetest, ahastusest, kompleksidest... Reiv ei vabasta meid EKREst, aga aitab sellest ahistavast aegruumist välja lülitada, millest meil muidu pääsu pole. Võib-olla tuleks reivile minnes esitada hoopis endale see küsimus, et aga millest ma tahaksin vabaneda? Üldiselt mulle tundub, et mida keerulisemad või muutlikumad on ajad, seda rohkem vajatakse tasakaalustavat peokultuuri.