Res Publica haaras IRLis võimu juurde

Pildil Urmas Reinsalu. Foto: Peeter Langovits

Analüütikud kipuvad jätma tähelepanuta, et kui tavaliselt on räägitud IRLi jagunemisest kaheks leeriks – «pintsakuteks» ja «kampsuniteks» –, siis laupäevane erakonna suurkogu oli tegelikult heitlus kolme meeskonna vahel: mängu sekkusid ka laarlased.

Viimased kaks on mõlemad Isamaaliidu taustaga, kuid erinevus on selles, et esimesed taunivad, teised aga taluvad koostööd äraostmatute seltskonnaga. Tegelikult ulatuvad vastasseisu juured juba eelmisesse sajandisse, mil Isamaaliidu esimehe troonilt kukutati väidetavalt alatute võtetega Toivo Jürgenson, aga see on omaette teema.

Laarlaste esimehekandidaat oli tänavu Liisa Pakosta ja aseesimeheks esitasid nad Margus Tsahkna. Avalikkuse silmis seda kolmandat tiiba loomulikult pigem eitatakse ning Mart Laari taandumine läheb ajalukku ja rahva teadvusesse väärikana. Kuid erakonna sees on kolmanda reaalse jõu olemasolu avalik saladus.

Ei, selle tiiva eestvedaja ei ole Laar ise – milleks endale «vabanemishetkel» auku kaevata –, küll aga aastaid teda toetanud inimesed, alates näiteks 1998. aastal Laari teise tulemise taga olnud Jaanus Reisnerist, kes on esimeheks kandideerinud Pakosta elukaaslane
.
Viimase kandideerimises aseesimeheks on nähtud veesegamist – võidule ei loodeta, küll aga on saavutus seegi, kui õnnestub võtta ära muidu «kampsunite» kandidaadile Andres Herkelile minevaid hääli. Ei saanud ju välistada, et Urmas Reinsalu edumaa konkurentide ees saab olema väiksem.

Lukase võit

Aseesimeeste valimistel lootsid laarlased aga väidetavalt tõepoolest oma mehe valituks saada. Kuuele kohale pürgis kaks Res Publica establishment’i kandidaati – Ene Ergma ja Juhan Parts, kelle valituks osutumine oli sama kindel kui Reinsalu võit. Seega käis võitlus kolmanda koha pärast.

Veel nädala eest olevat laarlased praalinud, et Tsahkna kogub aseesimeeste valimistel rohkem hääli kui üks «kampsunite» liider Tõnis Lukas. Läks aga vastupidi: viimane pidas üldkogul oma kandidatuuri tutvustuseks populismimaigulise, kuid südamesse mineva kõne, mispeale saavutas kolmanda koha veenva edumaaga (Lukas 319, Tsahkna 155 häält).

Võib uskuda, et tegelikult olid jõujooned juba varemgi paigas nii, et Lukas oleks kolmanda koha saanud, lihtsalt tunduvalt napima edumaaga.

Tsahkna kui lakmus

Üks anonüümsust palunud allikas hindas just Margus Tsahkna ebaedu laarlaste suurimaks lüüasaamiseks ja üldkogu märkimisväärseimaks üllatuseks.

«Res Publica võitis veenvalt, aga tuleb öelda, et ka «kampsunid» näitasid, et nad on veenev kolmandik parteist, kellega tuleb arvestada. Laarlased aga hävisid täielikult, selle märk on Tsahkna 155 häält,» hindas ta.

«Ülejäänud aseesimeheks valimata jäänud kandidaadid, Jaak Aaviksoo ja Marko Mihkelson, ei saanudki rohkem saada, sest olid üksiküritajad, Tsahkna aga oli tegelikult Laari tiimi n-ö lakmus,» lisas allikas.

Tema sõnul ei ole see kaotus laarlaste jaoks siiski otse traagiline, sest paljud nendest on nagu Laar isegi kaudselt respublicastunud. «Aga siiski, lõppude lõpuks on sinu personaalsed hääled parteis olulised,» märkis allikas.

Siin võib rääkida jõujoonte selgeks mängimisest vana Isamaaliidu sees – Laari tiib sai lüüa ja «kampsunid» kehtestasid end tõsiselt võetava opositsioonina. Spekuleeriti ju vahepeal, et võib-olla on «kampsunite» toetusbaas erakonnas nii ahtaks jäänud, et saab rääkida vaid pundist pettunutest, kes riigikokku ei pääsenud või ministriportfellist ilma jäid.

Aaviksoo põrumine

Kaudselt võib IRLis rääkida veel pisikesest neljandastki leerist, mis on koondunud haridusminister Jaak Aaviksoo ümber, kes ei ole ikka nõustunud piisavalt painduma, et Res Publica tiim teda omaks võtaks.

Ka nende tugevust võib mõõta laupäevaste tulemuste põhjal, kuigi erinevalt mitmest ülalmainitust Aaviksoo valimiskampaaniat ei teinud. Nii jäi ta aseesimehe valimistel eelviimaseks, kaotades napilt Tsahknale, mis näitab, kui vähe šanssi olnuks tal ka erakonna esimeheks saada (ilma Res Publica tiiva toetuseta).

Aaviksoo seisust annab tunnistust seegi, et tema nõunik Andres Kaarmann saavutas erakonna eestseisusse kandideerides tagantpoolt kolmanda tulemuse.

IRLi aseesimeheks kandideerisid poliitikud, kelle kõigi puhul spekuleeriti varem võimaluse üle, et nad võivad kandideerida esimeheks – erakonna riigikogu valimiste teine number Parts, kolmas number Ergma, kuues number Tsahkna, kümnes number Mihkelson, 11. number Aaviksoo ning 15. number ja ühtlasi üks mõjukamaid «kampsuneid» Lukas.

Mihkelson ja elamisload

Kui ülejäänud on juba vaatluse all olnud, siis esimeheks kandideerimise juttude valguses väärib äramärkimist veel ka Marko Mihkelsoni viimane koht 122 häälega.

Nagu mainitud, jäi temagi lõpuks üksiküritajaks. Pikka aega Res Publica tiimi kaasvõitleja olnud Mihkelsoni suhtes oli pahameel hakanud kogunema juba varem. Karikas sai täis siis, kui ta erakonna volikogul, kus arutati elamislubade skandaali, toetas ettepanekut, et Ken-Marti Vaher kirjutaks avalduse siseministri kohalt lahkumiseks.

Idee oli, et Vaher esitab peaminister Andrus Ansipile avalduse, näidates valmidust võtta juhtunu eest  poliitiline vastutus, ning juhul kui uurimine selgitab ministri seotuse elamislubade skandaaliga, siis valitsusjuht rahuldab avalduse, kui seost pole, siis mitte. Paraku jäi see seisukoht toona enamuse toetuseta ja Mihkelson arvati liiga julge sõnavõtu tõttu siseringist välja.

Kas tulekul vaherahu?

Hetkel, kus jõujooned on selged, on kõiki huvitav küsimus loomulikult, mis saab IRList ja sisevastuoludest edasi. Urmas Reinsalu võit oli tõesti veenev ning saavutatud valdavalt selliste meetodite abita, milles Res Publica tiiba kahe aasta eest süüdistati.

Teine oluline sõnum on, et «kampsunid» jäid pildile – eriti tänu Tõnis Lukase aseesimeheks valimisele. Ei saa unustada, et eestseisuse valimistel said kaks parimat tulemust ka just Tunne Kelam ja Andres Herkel.
Loogiline eeldus koos edasi minemiseks on olemas. See sõltub nüüd kahest asjast: kas

Reinsalu suudab esimehena kompromissivaimu kehtestada ja kas «kampsunid» suudavad deradikaliseeruda.

Nagu ka Postimeest konsulteerinud inimesed on hinnanud, on lõpliku leppimise tõenäosus väike, kuid suure tõenäosusega sõlmitakse lepped, mis lubavad partei normaalselt 2013. aasta kohalikele valimistele viia.
Reinsalu näitas igatahes oma võidukõnes üles valmidust leere lepitada ning ka teine pool usub, et selles on teatav annus siirust. Miks muidu valis Res Publica tiib oma esindajaks pehmema loomuga ja leplikuma poliitiku, kui mitte nähes tema isikus potentsiaalset lepitajat?

Igatahes kutsub «kampsunite» leplikum tiib praegu inimesi üles erakonnast (veel) mitte lahkuma. Eks erakonna lõhenemise ohtu vähenda seegi, et Lukas aseesimeheks valiti. Kui kauaks aga jagub seda õhku, mille esimehedebatid ja suurkogu erakonnas tekitasid, näitab juba aeg.