Telefoniteater: luuleread mu aknaklaasil

Paide teatri näitleja Johannes Richard Sepping pidamas «Poeetilist konsultatsiooni». Foto: Paide Teater

Neljapäev, 22. aprill 2021. Õhtul, täpselt teatrietenduse alguse kellaajal, saabub Paide teatrilt kiri: «Said täna osa poeetilisest konsultatsioonist. Aitäh, et meid usaldasid. Siin on sulle valitud luuletus.»

Ei, ma ei kuuluta ajalehes, milline luuletus mulle valiti. Jätan tänunaeratusega enda teada ka kirja lõpulause, mille tähenduse avarust alles hakkan mõistma. Ammugi ei raatsi ma kirjeldada sümpaatset telefonikõnet sellesama neljapäeva hommikul, kakskümmend minutit kestnud dialoogi, mis lõppes luuletusega. Ülitäpselt haakus hingeilmaga see luuletus, mille poeetilise konsultatsiooni andja kahekõne käigus välja valis.

Mu esimene impulss oligi kirjutada või helistada ajalehetoimetajale ja paluda vabandust, et seekord loobun lubatud vastukajakirjutisest. Võib-olla on see sisetunne võrreldav pihisaladuse hoidmisega: mitte sund, vaid sisemine vajadus. Aga kohe mõtlesin, et ka vaikimine oleks vale.