AK ⟩ Juurikas. Ikka vanas kohas

Aktiivse inimesega on väsitav suhelda. Foto: Postimees/Scanpix

Minu mälu pole enam see mis vanasti. Inimeste nimed ei taha meeles püsida. Juhtub mõnikord, et kohtan kedagi, kelle nägu tuleb justkui tuttav ette, aga nimi, löö või maha, meelde ei tule. Eks neid tuttavaid ole elu jooksul omajagu kogunenud kah.

Iseenesest pole sellest midagi halba. Keeruliseks läheb siis, kui tundmatu tuttav soovib vestlust alustada. Õnneks on säärastest situatsioonidest väljumiseks olemas lollikindel strateegia.

Ühel kenal kevadpäeval kõnetas mind tänaval keegi tuttava näoga meeskodanik.

«Tere, lugupeetav!» ütles kodanik. «Kuidas läheb?»

Üks asi, mida elu on õpetanud, on see, et ei tasu vastata, et hästi läheb. Niisugune vastus võib küsijat kurvastada. Ja me keegi ei taha ju inimesi kurvastada, ega? Maailmas on niigi palju kurbust.

«Läheb kah kuidagi­moodi. Ega kiita pole midagi,» õhkasin vastuseks. Ja tegin kohe vastukäigu:

«Kuidas sul endal käbarad käivad? Oled ikka vanas kohas?»

Viisakas on jätta inimesele mulje, et teda on ära tuntud ja sa oled kursis tema käekäiguga. Just säherduse mulje see küsimus jätab.

«Oh, enam ammu mitte. Tulin ära. Ma ei arenenud ministeeriumis piisavalt kiiresti. Karjääri mõttes on töö riigiasutuses totaalne tupik. Minule mugav tiksumine ei sobi. Ma vihkan stagnatsiooni. Ma vajan uusi väljakutseid. Nüüd olen reklaami­firmas. See on pidevas liikumises organisatsioon, mis paneb silmad särama.»

«Väga tore,» arvasin mina.

«Jaa, tõepoolest, äärmiselt inspireeriv,» noogutas kodanik rahulolevalt. «Aga muide – saatsin sulle paar päeva tagasi töö asjus meili. Oled sa jõudnud sellel teemal juba mõelda? Esmaspäevaks oleks teksti vaja.»

«Meili?» küsisin ettevaatlikult nagu jänes miiniväljal.