Kui tätoveering on nuhtlus, millest tahaks lahti saada

Vanglas olles sinu käest teatud asju enam ei küsita. Tätoveeringud räägivad enda eest, teab elus kokku 17 aastat vanglas olnud mees. Foto: Sander Ilvest

Oleme ju kuulnud naljalugusid elu armastuse leidnud meestest, kes suurest õnnest pimestatuna lasid oma armsama nime rinnale kirjutada, ent nädal hiljem avastasid, et see päris õige on üks teine daam. Ja mida siis teha tolle tobeda tätoveeringuga?

Või mida teha selle uhke ankruga õlavarrel, mis jäi meenutama päevi mereväes, ent vanal väljaveninud nahal kipub kahtlaselt lonti vajuma? Ning see kunagine moehitt, nimmepiirkonda joonistatud ornament – ei ole ta enam moodne ega ka ilus mitte. Kõik ei pruugi aastate pärast olla enam nii cool, kui hetkes tundus.

Sama tunnistab ka mu noor kolleeg, kel on kaheksa tätoveeringut, kõik keha nendes piirkondades, mida töökeskkonnas ja tavariietuses nii väga näha pole ja mis kõrvalistes liigset huvi ega küsimusi ei tekita. «Aga möödunud sügisel otsustasin täiesti suvaliselt emotsiooni ajel, et ma ikkagi tahan käele mingit lille,» räägib ta. «Kaks kuud hiljem – vist isegi varem – sain aru, et see oli suur viga. Jaanuaris läksin eemaldama.»