Tallinna perekond suri ühekorraga koroonasse

Koroonaviirusesse surnud perekonna haud Liiva kalmistul. Kui nakatumine suureks läheb, näeme suurte arvude korral ka sündmusi, mille tõenäosus üksikjuhu korral on üliväike, ütleb Krista Fischer. Foto: Mihkel Maripuu

Viljandi maantee ääres kirendab metsaalune lilledest, kuid need pole mullusest kulust välja pugenud tähtliiliad ja ülased, vaid hoopis õied, mis katavad väga värskeid hauakääpaid. Ühe kalmukünka all näeb maanteemühas viimast und terve perekond: 51-aastane poeg, 70-aastane ema ja 74-aastane isa.

Kõik kolm üheskoos elanut nakatusid peaaegu ühel ajal ning kahepäevaste vahedega nad märtsi lõpus ka lahkusid, küll eri haiglais ja üksteisest isoleeritult. Kuid matused olid Eduardil, Lidial ja Valeril ühised: 3. aprillil.

«Võimalus, et siin oli tegu eriti ohtliku viiruse mutandiga, on kaduvväike,» lausub viroloogiaprofessor Andres Merits. Ka viroloogiaprofessor Irja Lutsar nendib, et kuigi kõrgenenud suremusega seostatud Briti tüvi moodustab meil nüüd 80 protsenti haigusjuhtudest, pole päris uute muteerunud viiruste teket Eestis seni tuvastatud. Eeldusi selleks on olnud: on nähtud, et viirus ja selle põhjustatud sümptomid püsivad mõne väga tugeva immuunpuudulikkusega inimese organismis pikka aega. Sellist olukorda on maailmas seostatud nii LAVi kui ka Briti tüve sünniga.