Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Rein Lang: Toompea aia eest antakse Moskvas medal

Kui ajakirjandus lepib kokku, et mingit sündmust, teemat või isikut ei kajastata, kas siis on tegemist tsensuuri, toimetamisvabaduse või monopoolse seisundi kuritarvitamisega? Rein Lang ja Väino Koorberg arutlesid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses», kuidas on ajakirjandus veidi üle nädala toimunud meeleavaldusi kajastanud.

Koorberg märkis, et ajakirjandusele heideti ette, et see olla püüdnud surnuks vaikida Toompeal ja Vabaduse platsil toimuvaid meeleavaldusi. Ka talle tundus, et ajakirjandus vaatles toimuvat kui veidrust. 

Lang ütles vastu, et tema meelest on murettekitav, et on aina rohkem autoreid, kes avaldavad imelikku juttu Eestis tekkivast tsensuurist, sest marginaalseid seisukohti ei kajastata piisavalt.

«Mina vaidleks küll vastu. Ma olen ise kogenud seda, et kui keegi tahab võita kihlveo, siis võib vedada kihla selle peale, et kui ta teeb lumelabidast loosungi, läheb sellega neljapäeval Stenbocki maja ette, siis tema nägu ilmub kõigis kolme suure telekanali uudistes,» sõnas ta.

Langi hinnangul on tegemist vastupidise olukorraga: kõikvõimalikud marginaalsed ideed, millele on natukenegi skandaalimaiku küljes, korjatakse üles ja neist tehakse suur lugu. 

Väino Koorberg Kuku stuudios. Foto: Tairo Lutter

Koorberg tõi välja, et praeguste meeleavalduste puhul olid nende korraldajad juba nädal aega käinud kolistamas ja põristamas. Sotsiaalmeediasse ilmus pilte ja üksikute parlamendiliikmete kommentaare, kuidas nad jälle pidid tüütute inimeste vahelt tööle minema. Aga peavoolumeedias tema kajastust ei märganud. «Mulle tundus, et meie soovitus oli kandnud paha vilja.»

Lang leidis, et suurte pealkirjadega ei peaks jama käsitlema. Selle asemel aga on ajakirjanikel täna suur võimalus näha vaeva, rääkida inimestega ning küsida, millesse nad tegelikult usuvad. «Ma olen üpris kindel, et umbes poole päeva peal ilmuvad ka välja need, kes lobisevad välja, et nad saavad massistseenides osalemise eest teatud viisil honorari. See on tegemata.»

Koorberg tõi välja, et meeleavaldajate seas on mitut tüüpi inimesi. Ta loetles, et seal on neid, kelle kohta kõige lihtsam on öelda, et nad järgivad Kremli agendat. Siis need inimesed, keda näeme tavaliselt kõikvõimalikes alternatiivportaalides. Lisaks veel inimesed, kes on murelikud ja kes on tõstatanud tõsiseid küsimusi, isegi kui need küsimused meile ei meeldi. Samuti ka inimesed, keda on ajakirjanduses tembeldatud lillelasteks. Paratamatult on kõigi puhul tegemist meie inimestega, rõhutas ta.

Kes aedade eest Lenini orderi saab?

Lang kritiseeris ka seda, kuidas politseimeetmed väljapoole paistavad. «Ma tahaks küüniliselt öelda, et sellest momendist, kui Toompeale püstitati aed, et need õnnetud inimesed, kes seal oma aega raiskavad, lossile lähemale ei pääseks, pandi Moskvas kellelegi medal rinda,» ütles ta. 

Oodatakse, et tekib vastandumine ja lõhestamine ning teatud grupp hakkaks tundma, et neid represseeritakse. «Sellele grupile tekivad kindlasti kaasatundjad ja kaasaelajad.»

Ta tõi välja, et paljud ettevõtted ja nende töötajad on koroonakriisist valusalt pihta saanud. Koorberg lisas, et uuringud näitavad stressi süvenemist. Lang rõhutas, et see annabki sotsiaalse baasi, millele on võimalik lamenti üles ehitada. Parlamendi ette aedade ehitamine ja inimeste äraajamine on tema kirjelduse järgi tegevus, mille eest keegi saab Lenini ordeni. «Ja ma ei saa aru, milleks seda vaja on,» heitis ta ette.

Koorberg argumenteeris, et ajakirjandus tegi nähtust tõrjudes ja marginaliseerides valesti. Ta kutsus üles ajakirjanikke üle vaatama oma lugude pealkirju, epiteete, alguseid ja lõppe, sest ta oli näinud sõnakasutust, mida ta neutraalses ja tasakaalustatud ajakirjanduses ei tohi olla.

«Ajakirjandus kõigepealt üritas teha inimestest hullukesed ning siis sai äkki aru, et äkki me peaks nende inimestega rääkima, äkki me peaks seletama seadusmuudatust sellel asjal,» kirjeldas ta.

Sisuline arutelu meediasse ei jõudnud

Lang kritiseeris, et Riigikogu tööst jõuavad ajakirjandusse skandaalimaigulised lood, aga mitte sisulised diskussioonid, kuidas korrakaitseseadust rakendada ja kas seal on kohti kohandamiseks.

Sama lugu on ka sellega, kuidas ajakirjandus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatusi kajastab. «Minule kui paadunud juristile jääb mulje, et mitte keegi pole seda tegelikult viitsinud läbi lugeda, ei seadust ennast ega seletuskirja.»

«Veel hullem on muidugi see, et kui seda vaadata, ka juristi pilguga, siis on see väga keeruline lugemine,» jätkas ta. «Kõik see värk on koostatud paraku sellises keeles, et lihtsam on panna see lauanurgale ja küsida mõne tuttava käest nõu, kuidasmoodi see välja näeb. Ja nüüd sõltub, kuidas tuttav on sellest aru saanud.»

Lang tuli tagasi ajakirjanduse rolli juurde üsna polariseerunud ühiskonnas, kus ajakirjanikul on tema kirjelduse järgi kõige lihtsam võtta kaasa piltnik, leida esimese puu alt väljakutsuva välimusega natukene imeliku silmavaatega tüübi, temaga juttu teha ja teha sellest suur lugu, mida laiendada kogu seltskonnale, kes Toompea juures on. 

Samal ajal seisab seal nõudepesija, kes on elatusvahenditest ilma jäetud ning ei näe kuskilt otsast, et talle pöörataks tähelepanu. «See on see trikk, millega tegelikult saavutati Brexit. Olid teatud seltsimehed, kes leidsid need inimesed üles. Nad olid täiesti erinevate huvidega erinevates gruppides, aga nende ainuke roll oli see, et nad panna hääletama üks kord ja ühtemoodi,» argumenteeris Lang. 

Koorberg täiendas, et teda häiris inimeste mõnitamine ning asja käsitlemine sisu asemel värvika detaili põhjal. Tema hinnangul kasutatakse ka liiga kergesti Kremli käsilase kaarti. Koorberg märkis, et tema sai tänasest kaitsepolitsei aastaraamatu tutvustest sõnumi, et ei maksa ikka kõike nende arvele ka kirjutada.