Elu, mis lõppes varem, kui alata sai

Biggie (vasakul) paks, justkui natuke sülge kinni jäänud üsna aeglane flow on märksa sümpaatsem kui ta sõbra ja vaenlase Tupaci oma, kes oli natuke liiga kiire ja närviline.  Foto: Kaader filmist

Viimasel ajal tuleb üksjagu palju muusikadokke. Taylor Swift, Billie Eilish, Demi Lovato, Charlie XCX on selle aasta jooksul juba saanud dokiks vormistatud, detsembris ilmus hinnatud dokumentaal vanameistritest Bee Geesist. Vanameistrist (küll 24-aastaselt surnud) räägib ka Netflixi dokumentaalfilm «Biggie: I Got a Story To Tell».

On võetud üks küllaltki läbihekseldatud lugu, 9. märtsil 1997 mõrva tõttu varalahkunud Brooklyni räpparist, «Idaranniku jälle suureks teinud» Notorious B.I.Gist (Christopher Wallace) ja mängitud see mõnede uute aksentide rõhutamisega ümber. Räpp on enneaegse ja vägivaldse suremise võimaluse poolest kindlasti kõige ohtlikum muusikastiil, millest annab tunnistust ka mõned päevad tagasi narkoüledoosi tõttu surnud räppar DMXi juhtum.

Kui enamasti keskenduvad Biggie dokid ja biograafiad (neid on ilmunud üksjagu) ikka eelkõige surmale ja sellele viinud tülile Tupaciga, otsustas Netflixi film seda külge mitte kuigivõrd puudutatada. Surma mainiti, sest kuidas teisiti, aga pigem jäeti mulje, et Biggie ja Tupac olid suurimad sõbrad, ehkki just Biggiet kahtlustati Tupaci mõrva tellimises, mis omakorda viis väidetavalt kättemaksule ehk siis Biggie mõrvani.