ÜHE TEOSE LUGU ⟩ Kaido Ole teletupsumaal

Kaido Ole, «Villa Utoopia», õli ja akrüül lõuendil, 2020. Foto: Stanislav Stepaško

On teada fakt, et hea raamat avab end sulle igal lugemisel täiesti uuest küljest. Ühelt poolt põhjustavad seda elu õppetunnid. Teistel puhkudel panevad meid kunsti ümber mõtestama suuremad muutused elukorralduses ja kultuuris. Teiseks piirangukevadeks on maskikandmine ja käte desomine juba lihasmällu talletunud; isolatsioon on kurb, aga vajalik. Praegused kentsakad ilmad tuletavad mulle meelde üht Kaido Ole maali, mille võimalik tõlgendus on samuti lühikese ajaga oluliselt nihkunud.

Maalil «Villa Utoopia» seisab kunstnik Kaido Ole ühe erkrohelise künka otsa püstitatud munaja hoone ees ja viipab selle klaaskuplis võimlevale elanikule. Pildil on olemas kõik põhilised tunnused, et selles ära tunda üks «tõeline Ole».

Esiteks muidugi kirkad värvid. Siin pole pikka analüüsi vaja: isegi pruun on Ole paletis kirgas, soe ja kutsuv. Teiseks ühe pildi sees kõrvuti eksisteerivad erinevad pinnatöötlused. Kuigi Ole ei ole kunagi ekspressiivne selle sõna räpakas tähenduses, võib tema töödes tihti näha reljeefset ja karikatuurset maalimislaadi kõrvuti hüperrealismi kalduvate detailidega.